Garri Raagmaa: Euroopas eelistab rahvas maale elama minna

Sellisest romantikast Lasnamäel saab varem või hiljem isu täis ja siis kipub inimene maale või väiksemasse linna tagasi. Foto: Konstantin Sednev

Inimesed liiguvad. Noored enam, vanemad veidi vähem. Noored tahavad teha karjääri, õppida. Kõrged koolid ja paremad palgad on linnas. Eriti ahvatlevad muidugi suurlinna tuled. Paljud – ja just need, kel raha rohkem – arvavadki, et ainult suurlinnade tornides saab raha teha. Linnastumise paratamatus on viimase paari kümnendi neoliberalismis, eriti veel siis, kui Paul Krugman, Hardo Pajula ja muud liberaal-akadeemilised jutupaunikud sellele takka kiidavad, kujunenud mantraks, mida õblukesema mõtlemisvõimega poliitikud ja ajakirjanikud tagant õhutavad. Nii on see tõesti Aasias ja mujal arengumaades, kus elanikke ülitihedalt ja arengulõhed puuduliku regionaalpoliitika tõttu nii suured, et inimesed on sunnitud ääremaa ülimast vaesusest ümber asuma suurlinna getodesse – agulitesse, et püüda rikaste toidulaualt pudenevaid palukesi.

Läbi aegade on suurlinna mindud ja sealt ära joostud tsükliliselt. Buumiajal linna ja pärast pankrotti emme supile tagasi. Noorelt linna karjääri tegema, vanuigi jälle kodukanti, kus elamine ilusam, rahulikum ja odavam. Tegelikult seab kinnisvara ja maa hinna ülesajamine ise suurlinna kasvule piirid. Joogiveevaru ammendub, elukeskkonna kvaliteet käib õhu-, müra- ja valgusreostusega alla, suureneb kuritegevus ja stress, tunda annavad muud suurlinna hädad. Kõik see vähendab linnas elamise populaarsust. Eriti neile, kes plaanivad lapsi kasvatada: linn ei ole lapsele hea koht. Parema keskkonna ja taskupärasema kinnisvara otsinguil valgutakse eeslinnadesse või lausa maale.

Eestlase unistus ju ongi oma maja metsa ääres! Sealt aga trammiga tööle ei saa. Autot on vaja. Vähemalt kahte. Vanaemale-vanaisale suvilas-kalal käimiseks kolmas ja abituriendist pojale tšikilõksuks neljaski. Ja edukad sõidavad ikka suure autoga: vähemalt linnamaasturi, suburban’i või lausa pikapiga. Nagu Ameerikas. Ega’s rikkus anna häbeneda. Tulemuseks ummikud linnas. Ameerikas on suurlinna noor täisealiseks saanuna veetnud kaks aastat autos. Kui ühistranspordi korraldust ei parandata, saavutavad peagi selle taseme harjukadki.