Audru noored esindasid rahvaste paabelis Eestit

Euroopa Parlamendi presidendist Jerzy Buzekist kujunes tõeline superstaar, pärast ühispildi tegemist tahtsid kõik teha temaga koos eraldi pilte. Foto: Anu Jürisson

Audru keskkooli noored naasid Strasbourgist Euroopa Parlamendist suure euromängu võidumedali, rahvusvahelises noorteparlamendis osalemise ja muidugi rohkete sõlmitud tutvustega poolesaja riigi noorte vahel.

Teist korda oma ajaloos kutsus Euroopa Parlament ühisele debatile gümnaasiumiealiste noorte delegatsioonid Euroopa Liidu kõigist 27 riigist ja 16 ümberkaudsest Vahemere regiooni riigist nii Põhja-Aafrikast, Balkanilt kui Lähis-Idast. Üritus kandis nime “EuroMedScola – kultuuridevaheline dialoog”.

Sündmus oli selles mõttes erakordne, et vaid korra on niisugune, pooltsadat riiki hõlmav noorte kokkusaamine toimunud varemgi, aastal 2008, kui Pariisi tippkohtumisel loodi samade riikide ühendus Vahemere liit.

Kuigi üldjuhul valiti tublid noored välja riigiti eri koolidest, viis Audru keskkooli noorte ja õpetaja Aniita Uibu algatus selleni, et Euroopa Parlament otsustas kooli premeerida ja kutsuda Eestit esindama kõik viis õpilast samast Pärnumaa koolist.

Hakatuseks tutvustas Strasbourg 240 noorele oma linna ekskursioonil klaaskupliga laeval piki Illi jõge, mille harude vahel asub vanalinn ja mille äärde jääb europarlamendi hoonestik.

Järgnes linnapea vastuvõtt, kus küll kogu sõnavõtt toimus prantsuse keeles, millest suur osa kohaletulnuist aru ei saanud. Ent tühja sest, noori ootas veel suurem katsumus: kaks täispikka multikeelset noorteparlamendi päeva Louise Weissi nimelises parlamendihoones.

Seal tuli kõnelda õige tõsistest asjadest: haridusest, noorte tööhõivest ja tulevikust, kodanike informeeritusest ja sotsiaalmeedia mõjust, rände- ja lõimumisprobleemidest, võrdsetest võimalustest ja demokraatia jõust, keskkonnahoiust ja taastuvenergiast ning seda kõike Vahemere maade võtmes. Inglise, prantsuse või araabia keeles.

Rahvaste paabel

Loomulikult olid kõik viis teemat, mille üle rahvusvahelises auditooriumis arutleda tuli, noortel ette valmistatud, kuid mõnigi neist tunnistas, et väike närv oli ikka sees.

“I’m very nervous,” seletas heledapäine Soome neiu esimeses reas, naeratus palgel, europarlamendi hiiglaslikus amfiteatrikujulises istungisaalis äsja enda kõrvale potsatanud prantslannale ja kreeklannale. Mõni hetk hiljem tutvustas ta oma kooli ja riiki sipelgana saali keskel endale suunatud sadade pilkude ees.

Sama tee tuli läbi käia Audru koolil. Üleval ekraanil, kuhu tavaliselt kuvatakse hääletuse tulemused, vaatasid nüüd ühispildilt vastu Eesti noored.

Sõnavõtjad võisid rääkida nii inglise, prantsuse kui araabia keeles ja nii pidid osalejad hoidma pidevalt peas eurosaadikute kõrvaklappe, et sünkroontõlkide abi oleks käepärast.

Tähtsad, varem vaid telerist nähtud ninad saali keskel juhendasid, kuidas puldist tõlkekeelt valida ja mikrofon sisse lülitada, kui kellelegi kõnekord antakse, ja kuhu vajutada lõpuks hääletamisel.

Noortele selgitati, et kogu ettevõtmise idee on vahetada mõtteid ja tugevdada liikmesriikide sidet Vahemere maadega, sest noortel on suur roll demokraatia ja õiguste võidulepääsul.

Vahemere maades on rahutu aeg ja Euroopa vajab naabrite omavahelist mõistmist, põhjendati noortele ja debatt võis alata.

Kõigepealt tuli küsimuste voor. Käsi oli püsti paljudel, kuid eelistatud näisid olevat eksklusiivsemate külaliste, Vahemere riikide noorte pärimised, mida oli seinast seina.

Türgi väljavaated liituda ELiga lähiaastatel ja Küprose teema, Palestiina olukord ja Iisraeli blokaad, vastukaaluks provotseeriv küsimus, millal tunnustab EL Iisraeli juudiriigina, kärpimisvaevas Kreeka eneseohverdused, Tuneesia vägivaldsed rahutused ja olematuks muutunud turism.

Taheti kuulda europarlamendi esindajate arvamust, kas revolutsioon Vahemere maades väljub kontrolli alt ja mis on ELi huvid neis riikides. Vastuseks kostis: eesmärk on saavutada stabiilsus selles regioonis, edendada heanaaberlikke ja majandussuhteid, kuna ELil endal naftat ju pole.

Visati vette

Seejärel valguti töögruppidesse. Keskkonna töögrupis soovis juhiks saada vaid prantsuskeelne pealaest jalatallani kirkasse kangasse mähitud Mauritaania neiu, kuid raportööri kohtade nimel läks rabelemiseks. Oma kandidatuuri seadsid üksteise järel üles kaks palestiinlast, Egiptus, Küpros.

Kui kohalik europarlamendi töötaja soovitas, et tasakaalu huvides võiks üks raportööre olla lõunast ja teine põhjast, tõstis ka eestlane Kristo Koert käe ning osutus hoobilt valituks.

Julgelt, pea ees, vette hüpanud Audru noormees sai kohe esimese vahetu rahvusvahelise probleemi lahendamise kogemuse.

“It’s our first cooperation,” kommenteeris parlamenditöötaja heatahtlikult mikrofoni, kui Eesti noormees talt tühjaks osutunud sulepea asemele teist laenuks küsis. Pliiatsit oli tal vaja, et tehtavaid ettepanekuid kirja panna.

ELi ja Vahemere-äärsete riikide noorte ühise resolutsiooni tekst sai üpris pikk ja üldine, kuid sündis ägedas debatis, mis kulmineerus taas suures saalis.

Leiti, et ei saa jääda ootama, kuni uued põlvkonnad hakkavad mõistma üksteist paremini ja konfliktid rahvaste vahel lahenevad, ning vaba juurdepääs teabele, sealhulgas internetile ja sotsiaalmeediale, on iga kodaniku võõrandamatu õigus.

Sotsiaalmeedia kaudu võib levida ohtlikult eksitavat informatsiooni, kuid see on ühtlasi moodus suhelda muude kultuuridega, mõelda kriitiliselt ja aidata kaasa muutustele.

Et edendada dialoogi ja mõistmist, tuleks laiendada õpilasvahetus- ja hariduslikke koostööprogramme väljapoole euroliitu, Vahemere piirkonda ja tagada võrdsed võimalused haridust saada.

Immigrantide ja põgenike lõimumist sihtriigi ühiskonda tuleb toetada, ent teadvustada ohtegi, sest kontrollimatu ränne viib lõpuks ühisriigini.

Iga inimene peaks armastama oma riiki ja midagi ise ette võtma, kui pole sealse eluga rahul. Kui aidata majanduslikult hädas riike, peatuks migratsioongi, olid mõned paljudest mõtetest. Ägedaimaks kujunes vaidlus naiste õiguste üle.

Lõpuks loeti resolutsioon ette vahepeal kohale jõudnud Euroopa Parlamendi presidendile Jerzy Buzekile.

Viktoriin 26 keeles

“Entre estas personalidades, quais obtiveram o prémio Nobel da Paz, em 2011?” Vastuse variandid on N. Mandela ja F. Klerk, Ximenes Belo ja Ramos Horta või E. Johnson-Sirleaf, L. Gbowee ja T. Karman.

Nii nägi välja üks küsimus veerandsajast, millele neljaliikmelistesse erirahvuselistesse võistkondadesse jagatud noortel tuli eri keeltes küsimustele viktoriinil “Eurogame” vastus leida.

Oli noorte oma valik, kas nad suutsid selles melus leida õiget keelt valdava inimese, kasutasid käeulatuses seadmeid ja modernseid võtteid internetti jõudmiseks, et tõlkida näiteks küsimust heebrea keelest, või otsustasid huupi vastata.

Igal juhul avanes nii suurepärane võimalus välisriikide noortele ligi astuda, sõlmitud tutvuse järel oma elust ja kodumaast rääkida ning veel hiljem, kui hüvastijätuaeg käes, üksteisele Facebooki aadresse jagada.

Nii oli näiteks helesinises pearätis Alžeeria tüdruk lahkelt valmis tutvustama oma eluolu Eesti neidudele. Põhja-Aafrika neidise kinnitusel polevat peakatte kandmine sugugi ebameeldiv kohustus, vaid see tegevat tema kaasmaalaste arvamuse kohaselt naise huvitavamaks. Mis puutub naiste õigustesse, siis tulevase kaasa saavat ta ise valida, kuid abielunaine kandvat katet ka suu ees, sest Alžeeria mehed olla väga armukadedad.

Et seal riigis on islam tähtsal kohal, jõudis malbe naeratusega Alžeeria neiu Eesti noorte hämmastuseks iga ülesvõetud teemaga ikka ja jälle usuni välja.

Parlamentäärid käeulatuses

Noorteparlamendi teise päeva pärastlõunal hakkasid eesseisvale täiskogu istungjärgule riburada kohale jõudma päris eurosaadikud ehk MEPid.

Umbes nii nagu “Eurogame’i” mängus ütles end selles rahvaste paabelis tundvat Eestist valitud europarlamendi liige Tunne Kelam, kes Audru noorte kohalolu avastas istungisaalis toimunud noortedebati otseülekannet telerist jälgides.

Et audrulaste rõivaid katsid sinimustvalged paelad ja rukkililled – ainsana tulid nad riietusega oma riigi tutvustamise peale –, ei saanud Kelam eksida: need peavad eestlased olema.

Ehkki kärmed Eesti noored jõudsid parajasti liikuma pääsenud rahvasummas meest märkamata mööda lipsata, sai Kelam õpetaja Uibul nööbist kinni ja niisama kiiresti lepiti kohtumisaeg kokku, kuigi parlamentääri ootas ees töögrupi koosolek.

Tund–paar hiljem restoranisaalis koogiampsude ja kohvi kõrvalt alanud “Eurogame’i” finaali jälgides püüdis Kelam üldise lärmi keskel noorte kaasmaalastega mõne sõna vahetada. Audru meeskond sai temalt kiita: just sellise tegevuse kaudu märkab maailm meie väikest riiki.

“Oleme eurotsoonis, aga mis edasi, mis on Eesti omapära?” esitas Kelam küsimuse, mis tema arvates on asjakohane arutelukoht noortelegi. Europarlamendi liikmeid on 754. Kui neist ainult kuus on Eestist, ent alalisi komisjone tegutseb 20, on raske midagi ära teha. „Selles mõttes on siin läbi lüüa tegelikult väga huvitav ülesanne. Te näete ise, milline sagimine siin on. Hulgad voolavad läbi. Esimene mulje on niisugune, et sa ei ole mitte keegi. Kui mina tulin, oli mul palju tuttavaid, aga see ei aita eriti,“ tunnistas Kelam noortele.

Eesti eurosaadik sai omakorda õpetaja Uibult kiita. Tema Bulgaaria kolleeg oli imestanud, et Eesti koolil parlamendiliikmega kohtumise kokkuleppimine nii lihtsalt käis. Bulgaaria õpetaja saatnud küll kohtumispalve oma riigi eurosaadikuile, kuid aega kohtuda ei leidnud neist keegi.

Seejärel läks Eesti noortel kiireks. Selgus, et kaks neist oli pääsenud kolme võistkonna seas multikeelse viktoriini finaali ja kutsuti nüüd viimaseks ponnistuseks ette. Audru neiul Katri Teeveril õnnestus “Eurogame’i” võidumedal ka koju tuua.

Kõuehäälest ei piisa

Seejärel kiirustas mitmesajapealine noortehord tagasi istungisaali, kuid seekord kõrgele lae alla, alt varem märkamatuks jäänud rõdule jälgima päris parlamentääride täiskogu avaistungit.

Väheste eurosaadikute seast, kes avaistungil kohal olid, paistsid häälekalt välja iirlased, kes nurisesid parajasti selle üle, miks mingeid dokumente polnud lugeda nende emakeeles. President Buzek kinnitas kantslist, et tema pole neid ära võtnud.

Ja oligi noortega kohtumise järg Kelami kolleegi Ivari Padari käes. Õpetaja Uibu küsis algatuseks eurosaadikult igale delegatsiooniliikmele autogrammi, kuna kõik niikuinii tahavad.

“Saab ikka! Mul on isa allkiri. Mul oli nii palju märkusi koolis, siis ma õppisin isa allkirja ära,” muheles Padar ja viskas poognad lehtedele, millel Buzeki ja Kelami allkiri juba ees.

“Kuidas te üldse siia saite ja kes kandideerisid omavahel?” oli Padar seejärel Audru “invasioonist” siiralt huvitatud.

„See oli eripreemia meile, kuna me eelmisel aastal tegime hästi palju projekte. Ja kuna oli vaja Eestist saata viis inimest siia, ei hakatud koolide vahel üldse valima, vaid otsustati, et Audru kool on kõige parem,“ selgitas Uibu.

„Vau! See on küll vägev,“ tunnustas Padar.

Äsja europarlamendi täiskogu avaistungit näinud noored pärisid omakorda Padari käest, kas parlamendiliikmed on istuma paigutatud vaadete järgi.

„Jaa. See on nagu lahti lõigatud tort,“ selgitas vastaja, ees ümmargune saaliplaan, millel Padari nime ees koht 235.

„Ongi peaaegu nii, et minu paremal käel istub juba kommunist,“ seletas Padar.

„Tema on tore Taani mees. Vaatasin ta elulugu: Taani metallitöötlejate ametiühingu aktivist, kes ongi terve elu seisnud tööliste ja lihtsate inimeste eest. Sügava veendumusega inimene.“

Audru noored tundsid huvi, kas nad nägid õigesti, et kaugel all saalis esimeses reas istus Siim Kallas. „Jaa, Siim istus praegu siin ees. Selle koha peale pannakse istuma Euroopa Komisjoni 27 liiget, üks igast liikmesriigist, võib öelda, et need on Euroopa Liidu ministrid mingil alal. Siim on komisjoni asepresident. Nii et tal on see pagun nagu päris kuld,“ tõdes Padar.

Eesti saadiku sõnutsi mõtleb osa inimesi, et europarlamendis käib pidevalt äge ja käremeelne võitlus. “Et 700 rahvasaadikut hoiab kätt püsti ja siis keegi tõuseb ja teeb kõuehäält: „Andke mulle raudtee või muidu …!“ Neid kõuehäälemehi on siin ka, aga nendega saab alati nalja,” avaldas Padar.

Kõmistajad on tema jutu järgi saali servades istuvad marginaalid, äärmuslased oma poliitiliselt meelsuselt.

Aeg-ajalt tõusevad kommunistidki ja kutsuvad kõigi maade proletaarlasi ühinema, ent suuremad kõuehääled olla teise serva euroskeptikud.

„Selles nurgas siin istub euroskeptikute liider Nigel Farage Suurbritanniast. Kõik ootavad juba põnevil, kunas tema sõna võtab. Eriti naljakas on, kui tema on siin ja siia vastu istub Herman Van Rompuy, Euroopa nõukogu president ja Belgia endine peaminister. Tema on selline tagasihoidliku moega mees. Ja kui Rompuy siia istub, hakkab Farage teda sõimama, et “mis mees sa ka oled”,“ muljetas Padar noortele parlamendi argielust. Kõuehäälest olulisem on siiski töö tagatubades ehk tuleb leida liitlased, et saada suurem kandepind ühe või teise asja läbisurumiseks.

Näiteks põllumajanduspoliitika. Kõik Eesti, Läti ja Leedu saadikud, välja arvatud Läti venemeelsete liider Tatjana Ždanoka, on tema sõnul alla kirjutanud ja survestavad Euroopa Komisjoni sellega, et on väga selgel positsioonil: väljapakutud lahendus, kuidas Eesti põllumehed saaksid tulevikus põllumajandustoetusi, on vale. Hiljuti edastasid Eesti saadikud teisegi kirja.

„Nii see asi käib. Parlamendiliige peab siin üleval hoidma diskussiooni, läbi rääkima partnerite, nii komisjoni, nõukogu kui ülejäänud liikmetega ja survestama neid teemasid, mis Eestile on olulised,” avaldas Padar. Lisades: “Aga sa ei tohi siin olla natsionalist. Peab olema nii, et see oleks Eestile ja Euroopa Liidule oluline. Nagu raudtee: euroliidu servaala saab turvalise transpordiga kaetud.“

Padar uuendab vana Euroopat

Et kõiki teemasid ei jõuaks parlamendiliige ilmaski üksi läbi töötada, on ülesanded grupis ära jagatud.

„Näiteks kui raport puudutab majandus-rahanduskomisjonis mingit asja, milles mina olen vastutav, ütlen mina kõigile, et siin on hääletamisel pluss, siin miinus, siin on erapooletu, ja üldjuhul kõik kuulavad,“ märkis Padar.

Selgub, et Padar on ühes oma nõuniku Randel Läntsiga palju higi ja verd valanud näiteks sellise valdkonna eest, nagu euroala liikmesriikides pangaülekannete lihtsustamine, mis puudutab kaardimakseid. Sest asjad, mis eestlastele on üleeilne päev, võivad vanas Euroopas olla üllatavalt arhailised. Näiteks Saksamaal, kus elab 82 miljonit inimest.

„Meil on Skandinaavia pangad ja kehtivad Visa- ja Master-kaardid, ei ole küsimust. Aga suurel turul Saksamaal on ajalooliselt välja kujunenud hoiulaenuühistute põhised pangalaadsed organisatsioonid, millel on omad pangakaardid, mis mujal ei kehti. Randel käis suvel Saksamaal ja tee või tõrva, parklas kaardiga maksta ei saa,“ nentis Padar.

Nii lahendavadki eestlased erimeelsusi kahe mõjuka liikmesriigi, Saksa- ja Prantsusmaa vahel, et neis toimuksid tehingud suurte ülekandetasudeta ja kogu euroliiduga ühtemoodi.

Lihtne see pole, sest vanema põlve sakslased on tigedad, miks nad peavad hakkama meelde jätma kaartide suuri numbrite ja tähtede kombinatsioone. Läntsi sõnutsi on see hea näide, et sakslased-prantslased saavad ikka oma tahtmise ja neile antakse järele tähtaegade venitamisega, muidu uksed pauguvad ja vaidlus ei lahene üldse.

Kui järg Padari ja tema nõuniku tänamise kätte jõudis, olid õpetaja Uibu kotist otsa saanud kõik hüva- ja kurakätt jagatud Eesti ja Audru kooli meened.

Nii ulatasidki Audru noored tänutäheks oma pluuside küljest viimsed kooli nimega märgid, mis olid kinni hoidnud sinimustvalgeid linte.

Trikoloorpael, mis oli ehtinud Kristo Koerti rannet, oli juba ühes tumedate neidudega teel Egiptuse poole.

 

Noored kodanikud Euroopa-Vahemere partnerluse keskmes

Euroopa Parlament kutsus kokku 16-18aastased noored Euroopa Liidu 27 liikmesriigist ja 16 maalt Vahemere regioonis, et arutleda ühishuvide üle.

Samad riigid kuuluvad Vahemere liitu.