Juhtkiri: Perearstisüsteem vajab abi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Maakondlikult tuleb perearstide probleemi käsitleda tervikuna. Kõrgkvalifitseeritud tohtri töölesaamiseks Pärnu piirkonda peab olema vastav töökoht, inimene peab tundma, et on oodatud, ja siis tekib tahe tulla.

FOTO: Tairo Lutter

Kuula artiklit

Tervise arengu instituudi (TAI) andmetel oli Eestis möödunud aastal 23 750 tervishoiutöötajat. Arste oli nende hulgas 4569 ja tohtrite arv kasvas poole protsendi võrra. Nende kesk­mine vanus on 51 aastat ja see näitaja pole muutunud.

1000 elaniku kohta tuleb Eestis 3,5 arsti ja 6,5 õendustöötajat. Euroopa Liidus keskmiselt oli paari aasta eest arstide arv 1000 inimese kohta sama, kuid õendustöötajaid oli 8,6. Sellist statistikat ei peaks Eestil olema põhjust häbeneda, eriti kui arvestada, kui kaua on ELi vanematel liikmesriikidel olnud aega atra seada ja kui ruttu oleme ­pidanud meie vastavale tasemele jõudma.

Terviseameti (TA) andmetel oli 2016. aastal 799 perearstinimistut ja neist 776-l oma perearst. Paraku valitseb tendents, et perearstita nimistute arv suureneb. Läinud aastal oli Eestis 921 perearsti ehk varasemaga võrreldes kaks protsenti vähem. Perearsti keskmine vanus oli 55 aastat, kuid viiendik olid 65aastased ja vanemadki. Seaduse järgi võib perearsti nimistusse kuuluda kuni 2000 inimest, ent perearstide seltsi hinnangul on optimaalne suurus 1600 patsienti – see on arsti võimete piir ­aidata.

TA andmetel on aastail 2015–2018 oma nimistust loobunud 72 perearsti, asemele on leitud ­ainult 46. Probleem on tõsine. Perearstisüsteem on teinud perearstidest ettevõtjad ehk pannud neile majandusliku vastutuse. Pärnu haigla juhatuse esimees Urmas Sule nentis, et noored, veel õppivad tohtrid ei taha olla ettevõtjad, vaid spet­sialistid-professionaalid ja töötada tugevas ravimeeskonnas. Sedagi on näidanud pere­arstide seltsi uuring.

Arstitudengite ­päritolu järgi pole reaalne eeldada, et maale perearstiks minna soovijaid oleks palju.

Pärnu haigla huvi on noored õppimisvõimelised arstid, kaasa arvatud peretohtrid. Noored annavad elujõu kogukonnale ja süsteemile. Haigla ei saa perearsti majanduslikust vastutusest vabastada, kuid esmatasandi tervisekeskuse ehitamisega luuakse tingimused ja koostöös perearstidega katsutakse leida mudel, mis oleks kõigile vastuvõetav. Sule sõnutsi on majandusaasta aruande koostamine lihtne võrreldes küber­turvalisuse riski maandamisega. Infotehnoloogilise arenguga kaasas käia on üksikette­võtjale-arstile paras katsumus. Just haiglas püütakse seda kompetentsi pidevalt tugevdada.

Arstitudengite päritolu järgi pole reaalne eeldada, et maale perearstiks minna ­soovijaid leiduks palju. Tulevased arstid on enamikus pärit suurematest linnadest, lõpetanud gümnaasiumi medaliga, et üldse arstiteaduskonda astuda. Perearstiteenust saab maapiirkondadele osutada tulevase tervisekeskuse baasilt nn filiaali põhimõttel. Tähtis on anda pädevatele ja arenguhuvilistele ­pereõdedele voli juurde. Õdede kasutamine tervishoiusüsteemi tugevdamiseks ja patsientide hüvanguks on väga oluline.

Maakondlikult tuleb perearstide probleemi käsitleda tervikuna. Kõrgkvalifitseeritud tohtri töölesaamiseks Pärnu piirkonda peab olema vastav töökoht, inimene peab tundma, et on oodatud, ja siis tekib tahe tulla. Nii saab minimeerida riski, et kuskil jäädaksegi perearstita.

Tagasi üles