Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/11/17/468729t1h627a.jpg)
Viimasel kuul on haldusreformi teemal sõna võtnud teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat aialt aiaaugule juhtida. Neist aruteludest ja varasematest uuringutest-analüüsidest on koorunud kolm küsimust, millele peaksid püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.
Alustuseks tuleks proovida vastata küsimusele: kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida oma igapäevase elu suhtes? Praegu ei asu nende argitoimetuste kolmnurk – elupaik, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused – enamasti samas omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem praegusest omavalitsusest.
Iseenesest ei ole inimeste liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ega muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskusesse – elul pole justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline “aga”.
Maakond kui toimepiirkond
Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui teie lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus tööl käite, määrab keegi kolmas või neljas, pole see õigus tagatud.
Sellisel juhul ei saa rääkida toimivast kohalikust demokraatiast. Kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus oma toimepiirkonna valikuid kujundada.
Uuringud näitavad, et praegu kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Senise halduskorraldusega jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida allesjäänud elanikel tuleb üleval pidada.
Teine põhiteema haldusreformi puhul on omavalitsuste võimekus oma elanike heaks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.
Nõrgad omavalitsused
Kardetakse, et kui omavalitsused on praegusest suuremad ja tugevamad, halveneb teenuse kättesaadavus. Aga ega teenus ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingit blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja teenuse kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.
Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik?
Mõlemad variandid on võimalikud, kuid see tähendab, et lumekoristuse rahagi liigub sinna. See tähendab, et otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob väljavaade neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus: millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Eimillegi tegemisest pole elanikel kasu, isegi kui seda teha väga lähedal ja hästi kohalikult.
Riik peab sekkuma
On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja väitega, et suuremad on tugevamad, nõustuvad isegi tulihingelised haldusreformi vastased.
Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi osutada teenuseid, palgata pädevaid inimesi. Samuti investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab töökohti. Nimelt neid inimesed vajavadki.
Siit koorubki kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamisel riigi roll? See on koht, kus koalitsioon pole praeguseks üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei tohi olla kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, tema kohustus on sellistel puhkudel sekkuda.
Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ega linnajuhte – nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete-võimaluste piiril. Ent selleks, et tõsta võimekust midagi reaalselt ära teha, tuleb omavalitsused muuta suuremaks ja tugevamaks.
Just need on küsimused, millele vastates saab haldusreformi sasipuntra lahti harutada. Neis asjus tuleb leida poliitiline üksmeel. Sest ainult nii liigume ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandja võib aga edukalt olla külaselts.