Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2018/11/30/11618129t1h1197.jpg)
Käsikellamäng on kui klaverimäng, mille klahve puudutab korraga 15 inimest, kelle sõrmedele on määratud kindlad noodid. “See on absoluutselt koostööle üles ehitatud pill. Kuidas mängida, kui üks oktav täitsa puudu oleks?” mõtiskleb Elo Kesküla, Pärnu käsikellastuudio õpetaja, kes koos asutaja Helvi Treiblutiga täna suurejoonelise ja üllatusrohke kontserdiga kollektiivi 20 tegevusaastat tähistab.
Kahe aastakümnega on värvilised instrumendid pihus vahetunud pronksjate kelladega, 12 liikmest on moodustunud 80pealine kollektiiv, ühest ansamblist on kujunenud seitse ja käed saavad “pronksiseks” kolme põlvkonna harrastajad.