Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2018/12/05/11632450t1hc57f.jpg)
Olgu noor või vana, pärnakas või pealinlane, eestlane või soomlane, maalt või linnast, luulelembene või -kauge – Lydia Koidula nimi ei ole kellelegi võõras. Meil kõigil kangastub Emajõe ööbikust mõni kujutluspilt, enamasti istuvast mõtlikust poetessist, võib-olla siniselt 100krooniselt või hoopis sõnadena, mis looklevad laulupeoraamatus noodiridade all.
Kuigi Koidula elu saatsid kurbus ja traagika, oli temas peidus lootus ja armastus lihtsate asjade, samuti kodumaa vastu, mis väljendus sadades igatsevates värssides. Samuti pühendumus perele ja Eesti kultuurielu arendamisele.
Sel kuul tähistatakse armastatud luuletaja 175. sünniaastapäeva. Pärnu Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink märgib, et ekslikult peetakse poetessi jõululapseks. Tegelikult oli Lydia Emilie Florentine Jannsen sündinud 12. detsembril.