Lauluvõistlustel ettekantud palade hulgast leiab alati palju tuntud raadiohitte. Kõige ohtlikumad ja keerulisemad laulud on valitud Celine Dioni või Mariah Carey repertuaarist, mida noored esitada püüavad. Milleks?
Miks sa lavale ronid, kui sul pole midagi öelda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamjaolt võib kuulaja noore esituses ära tunda kõik originaalis esinevad meloodiakeerutused ja ilustused, mis ebaküpse hääle tõttu kipuvad pigem esitust rikkuma kui rikastama. Kõigile teada ja tuntud pala valimine on suur risk, mis õigustab ennast vaid juhul, kui sellest tehakse täiesti uus ja omanäoline versioon.
Mida te laulate?
Iga noore laulja kõrval seisab tänapäeval solisti- või muusikaõpetaja. Kas ei ole just nende ülesanne aidata oma õpilasi õigetes valikutes? Jäljendamine arendab hääletehnikat ja kui inimese loovus, fantaasia ega harmooniatunnetus ei ole veel välja kujunenud, ei jää muud üle, kui lasta õpilasel jätkata matkimist. Kuid sellest võib saada harjumus, mis takistab isikupärase laulja arenemist.
Õhtujuhtide väga meelepärane küsimus on “Kas te selgitaksite oma äsja esitatud laulu põhiideed?”. Pole harv nähtus, kui esineja hakkab pärast oma laulu ettekandmist vastuseks küsimusele, millest lugu rääkis, kokutama. Noored armastavad ingliskeelseid palasid, kuid ei vaevu neid alati endale tõlkima ega lahti mõtestama.
Mõttesse süvenemisest ei saa iga kord isegi eestikeelsete laulude puhul kõnelda. Sellisel juhul on suurem tõenäosus, et laulja unustab laval sõnad ära, sest need on pähe õpitud kui luuletus. Vahel on muidugi tegemist harjumatu närvipinge ja kogenematusega.
Õnneks leidub palju meie emakeele ilu austajaid ja tänu sellele kehtib mitmel lauluvõistlusel kuldreegel, et kõik lood peavad kõlama eesti keeles, näiteks iga-aastasel Alo Mattiisenile pühendatud ansamblikonkursil.
Nägemine pimedana
Kurb on vaadata, kui alla 16aastased lapsed laulavad armastusest. Paljud täiskasvanudki ei söanda seda teemat käsitleda, mis siis veel lastest rääkida. Nad ei tea, mis on mehe ja naise vaheline armastus ja mida see endaga kaasa toob. Kindlasti pole näiteks kaheksa-aastane tüdruk valmis sellest kuulajatele pajatama. Sel juhul peaks lauluõpetaja laulu valikul tingimata sekkuma.
Kas noored teavad alati, miks nad prožektori valgussõõri astuvad? Olen näinud esinemisi, kus noorte lauljate eesmärk on demonstreerida, kui suur hääleulatus neil on või kui kõvasti nad röökida suudavad, ja selle tõestamise ajal on hääl murdunud.
Vale tehnika puhul mõjub valjusti laulmine häälepaeltele äärmiselt kahjulikult. Kuid kas lava kirjutamata reeglite seletamine peaks olema õpetaja ülesanne või tuleb igal isiksuseks pürgijal vigu tehes need nüansid ise avastada?
Mis on esineja põhimissioon? Mina leian, et selleks on jutustada publikule mis tahes lugu, olgu see pisarakiskuja või naerutaja, muinasjutumaailma avaja või reaalsuse rõhutaja ja inimlike põhiväärtuste meeldetuletaja.
“Eesti otsib superstaari” viimasel hooajal oli üks finaliste Teele Viira, kes astus lavale, teades, et tema eesmärk on esitada kuulajatele lugu, mis teda huvitas ja inspireeris. Seejärel andis ta endast kõik, et see vääriliselt kolme minuti vältel publikule edastada. Temas säilis austus oma repertuaari ja kuulajate vastu ja see tegi temast üdini ausa artisti.
Eks me kõik ole vigu teinud. Mina laulsin umbes 11aastaselt Celine Dioni laulu “My heart will go on” ja olin enda arust tegija, kuid tagantjärele tunnen häbi. Nüüd olen 19aastane, kaugeltki mitte kõiketeadja, aga ma eelistanuks, et laulukultuuri eetika oleks minuga lapsest peale kaasas käinud ja koos minuga järjest suuremaks kasvanud.
Kirjutasin selle artikli eesmärgiga, et ehk loevad seda kirjatööd noored, kelle unistus on saada lauljaks, ja mõtestavad endale lahti, miks nad lavale astuvad ja mis on neil oma lugude kaudu publikule öelda.