Mis helkur? Ega ma kloun ole!

Helkur muudab jalakäija pimedal ajal teistele liiklejatele nähtavaks. Foto: Mailiis Ollino

Võtsime Pärnu linna noorte­kogu aktivistidega kaheksakesi 26. novembril osa Lääne prefektuuri korraldatud helkurikõnnist. Panustasime umbes 150 helkiva vahendiga, mida riputasime külge inimestele, kellel see puudus. Tunni aja möödudes olid kõik meie helkurid otsas. Inimesed reageerisid erinevalt. Enamik oli õnnelik, kui neile selle külge riputasime.

Näiteks kuulsime lauseid “Ma sellepärast tulingi linna, et helkurit saada” ja “Nägin, et siit saab helkureid”. Tänulikkus oligi see, mis lõpuks kõlama jäi. Rõõmustas veel see, et üldjuhul olid väiksematel lastel helkurid ikka olemas.

Kuid leidus neidki, kes ei näinud helkuri järele vajadust. Üks 20ndates noormees küsis, milleks tal seda vaja on. Teda ei kõigutanud isegi fakt, et vastasel juhul saab trahvi, enda sõnutsi ta “ei võtaks trahvi vastu”. Veel üks põhjus, miks meilt helkurit vastu ei võetud, oli väide “Ma ei käi jalgsi”, ometi oldi just sellel hetkel tänaval ja kõnniti. Suur osa inimesi oli ehmunud, öeldes, et neil on kodus helkur või et see aasta pole neil veel olnud võimalust helkurit leida, kuigi oli juba novembri lõpp ja helkurid on igas toidupoes saadaval. Kohtasime noortekampa, kes meie eest trahvihirmus ära jooksis.