Toomas Kivimägi: Viimane vile (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rail Balticu vastaste usk on tugev, mida ei saa öelda pooldajate kohta, sest keegi ei julge võtta lahjematki mürki, et see raudtee tõepoolest valmib.
Rail Balticu vastaste usk on tugev, mida ei saa öelda pooldajate kohta, sest keegi ei julge võtta lahjematki mürki, et see raudtee tõepoolest valmib. Foto: Liis Treimann

Lõppeva aasta üks elavamaid debatte oli kellakeeramise lõpetamine. Kas jääda suve- või talveaga, keerata kella tund ette või taha? Ent see kahvatub eelmise nädala sündmuste kõrval Pärnus, kus kella keerati tagasi suisa 90 aastat. Rongiga Pärnust Tallinna ongi kõik. Ka laulupeole. Kes kurat oleks seda uskunud? Kellelegi on see suisa pidulik sündmus. Kuidas teisiti mõista Elroni kommunikatsioonipealiku sõnu, et raudteefirmal on kavas Balti jaamast Pärnu sõitev viimane rong teele saata puhkpilliorkestri saatel. Kellele pidupäev, kellele lein. Pärnakatel pole põhjust rõõmustada.

Möönan, et olen ratsionaalsetel kaalutlustel ja suurema eesmärgi nimel väljendanud arvamust raudtee renoveerimiseks vajaliku summa (17 miljonit eurot) kasutamiseks Via Baltica ehituseks 2+2 maanteeks. Ent see summa tõsteti mitte tee-ehituseks, vaid märksa küsitavama väärtusega Pärnu lennujaama ehitusse, kuhu pärnakatel väga suure tõenäosusega ei ole asja. Teine ümbertõstmise eeldus oli see, et me peame olema 100 protsenti kindlad Rail Balticu (RB) valmimises. Olles küll endiselt optimist, pole siiski kedagi, kes oleks selle nimel valmis kas või lahjemat mürki võtma. Milles siis asi?

Tagasi üles