Noor, kes karjub, märatseb, lagastab, ropendab, lõhub, suitsetab, sülitab, sõimab, annab oma käitumisega märku, et midagi on temaga valesti. Huligaanitsemise ja vandaalitsemise kui agressiivse käitumise taga peitub hulk allasurutud tundeid: hirm, häbi, üksildus, abitus, kurbus, valu, väärtusetus, pettumus, soov ennast kehtestada...
Noored ei oska veel enda käitumist küllalt hästi analüüsida ja oi kui valus on olla haavatav ja võib olla häbi tunnistada, et vajatakse abi. Vahel ei oska noored sõnadesse panna, mida nad tunnevad ja mis on nendega korrast ära. Kardetakse sildistamist, „halvaks“ ja „hulluks“ tembeldamist. Puudu on sotsiaalsetest oskustest suuta oma viha elutervelt väljendada, ennast ärritunud olekus maha rahustada, ennast, teisi ja vara kahjustamata konflikte lahendada. Kuna aju areneb 25. eluaastani, ei saa oodata noortelt samasugust enesekontrollioskust nagu täiskasvanutelt.
