Lähiminevikus on meedia tavapärasest rohkem kajastanud uudiseid Pärnu noortekampade kohta, kes paistavad silma probleemse käitumisega. Vägitegusid on peaasjalikult tehtud Pärnu bussijaamas, Port Arturi parkimismajas ja linnabussides. Millest noorte käitumine kõneleb ja kuidas olukorda muuta? Püüame mõista, mis on väljakutsuva käitumise tagamaad.
Tellijale
Tänavanoorsootöö esimesed sammud (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noor, kes karjub, märatseb, lagastab, ropendab, lõhub, suitsetab, sülitab, sõimab, annab oma käitumisega märku, et midagi on temaga valesti. Huligaanitsemise ja vandaalitsemise kui agressiivse käitumise taga peitub hulk allasurutud tundeid: hirm, häbi, üksildus, abitus, kurbus, valu, väärtusetus, pettumus, soov ennast kehtestada...
Noored ei oska veel enda käitumist küllalt hästi analüüsida ja oi kui valus on olla haavatav ja võib olla häbi tunnistada, et vajatakse abi. Vahel ei oska noored sõnadesse panna, mida nad tunnevad ja mis on nendega korrast ära. Kardetakse sildistamist, „halvaks“ ja „hulluks“ tembeldamist. Puudu on sotsiaalsetest oskustest suuta oma viha elutervelt väljendada, ennast ärritunud olekus maha rahustada, ennast, teisi ja vara kahjustamata konflikte lahendada. Kuna aju areneb 25. eluaastani, ei saa oodata noortelt samasugust enesekontrollioskust nagu täiskasvanutelt.