Silvia Paluoja: Hüpake ühe mätta otsa

Kas võib juhtuda, et Rail Baltic ehitatakse sellepärast, et nii on otsustatud, julgemata ausalt rääkida selle plussidest-miinsutest? Foto: Eero Vabamägi

Eestit põhjast edelasse läbi Pärnu joonsirgena kavandatud kiirraudteest Rail Baltic (RB) rääkides oleks meil nagu kaks mätast. Ühe otsast kostab projekti vedava peakontori optimism ja teiselt korduvad avalikkuse küsimused, millele vastamist kas välditakse või keerutatakse. Eile avaldas Vabaerakond pressiteate, milles põhjendatakse, miks Tallinna ümbersõidutee on RBst olulisem, ja leitakse, et majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni otsus jätab kaubaveo aastakümneteks meie riigi pealinna ja ohtlikud veosed võivad sinna naasta.

Ohtlike veoste kõrval on maalähedasemate inimeste keelel küsimus, kuidas ja millega hakatakse tõrjuma umbrohtu tulevase raudtee 66 meetri laiusest koridorist. Siiani on Edelaraudtee kasutanud umbrohutõrjeks vahendit Rodeo XL ja saatnud enne sõnumi manitsusega hoida tööde ajal raudteest eemale koduloomad ja -linnud, sulgeda mesilaste lennuavad. Mainitud preparaadi mõju on märgatav kuni kümne päeva pärast. Aga milline on selle, Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel glükosofaati kui vähkitekitavat toimeainet sisaldava umbrohumürgi mõju keskkonnale, putukatele-mutukatele, neist toituvatele lindudele, võib vaid aimata.

Maastikuarhitekt Mart Hiobi arvates võrdub Rail Balticuga edasiminek hullu­maja eeskotta ­astumisega.
Silvia Paluoja, ajakirjanik