Ehmatus tõi tutvuse tutt-tihasega

Vändra metsades leidub tutt-tihaseid pea kõikjal. Foto: Karl Adami

Novembripäike oli väsinult laskunud metsa kohale, kuid tiivulised ei tunnistanud päeva lõppu. Ma olin nendega sama meelt ja jõudsin männiku serva pidi vanasse taluhoovi, kus hoonetest andsid tunnistust vaid pihlakatega kaetud vundamendid. Minu üllatuseks olid raagus ­puude keskele sattunud heledad sabatihased. Üritasin neile kiiresti läheneda. Kulu varjas aga sisse­vajunud keldrit, kuhu ma hooga lendasin.

Kui ülejäänud linnud len­dasid selle mürtsatuse peale nelja ilmakaarde, siis selle augu kõrval maas tegutsenud kaks tutt-tihast tulid mind just uudistama. Tagatipuks lendas üks objektiivi ­päikesevarjukile, viies mõtted marrastustelt ja valult. Selline oli minu esimene kokkupuude tutt-tihastega.

Tutt-tihane on pruun linnuke, kel küljed roostesed – ideaalne varjevärvus kuuse-männimetsa sulandumiseks. Hämaras metsas ei pruugigi seda pisikest, vaikset ja pruunikat lindu tähele panna, kui ta just endast märku ei anna. Teistest tihastest eristub tutt-tihane aga silmanähtavalt. Kui paljud Eesti linnud saavad uhkeldada kauni pealael asetseva tutiga? ­Terav musta-valgekirju suletutt annab tutt-tihasele nime ja annab linnukesele reipa ja asjaliku välja­nägemise. Tutt pole alati püsti ja sageli näeb see vihma ja lörtsiga üsna hädine ja sasitud välja.