Raul Järg: Avaram visioon väärtustaks jõekaldaid

Kui Tartus on üle Emajõe seitse silda, siis Pärnus üle Pärnu jõe vaid kaks, kuigi vajadus jõge ületada on mõlemas linnas sarnane.

FOTO: Mailiis Ollino

Meri ja jõgi on läbi aegade olnud osa Pärnust, asustuse tekkimisest alates. Kui meri ja mereäärne on saanud lahutamatuks Pärnu positiivsest identiteedist, tundub jõgi siiski praegu pigem nuhtlus olevat. Jälginud linna viimase aja ruumilist arengut, hakkab silma, et mereäärt on süsteemselt arendatud, kuid jõega seonduvad muutused on jäänud tagaplaanile või isegi vaeslapse ossa. Jõe ääres pole rannapromenaadiga võrreldavat ajakohast ega mõnusat ühisruumi, viimane sild ehitati üle 40 aasta tagasi.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Jõeäärsed linnad on valdavalt arenenud mõlemal kaldal, see põhjustab vajaduse ületada jõge iga päev. Maismaal liiklejaile on sild tänava pikendus üle jõe.

Kui olud lubavad, paiknevad sillad võimalikult tihedalt. Näiteks: Tartu linnas ja linna ümbruses on kokku seitse silda üle Emajõe, Pärnus vaid kaks. Arusaadavalt on Pärnu olud keerulisemad, sest jõe keskmise laius on pea neli korda suurem: Tartus 50, Pärnus 200 meetrit. Samal ajal on Pärnus – hoolimata Tartuga võrreldes väiksemast elanike arvust – võrreldav jõeületamise vajadus. Kiire jõeületus võib sõltuvalt olukorrast olla elu ja surma küsimus, sest politsei, tuletõrje ja kiirabi peavad saama kiiresti punktist A punkti B. Kui variante pääseda teisele poole jõge napib, hakkab see asjaolu pärssima linna arengut.

Tagasi üles