Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/12/30/4840291t1hbacc.jpg)
/nginx/o/2018/12/20/11668851t1h2c8c.jpg)
Lõppeva aasta Eesti parima purjetamistreeneri tiitliga pärjatud Elise Umb on ligemale veerand sajandi jooksul maailma meredel korduvalt nautinud nii võidujoovastust kui pidanud alla neelama ohtralt kaotusekibedust. Tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud purjetaja otsustas aasta tagasi, et on õige aeg hakata oma kogemusi kodulinna noortele jagama.
“Olin nelja ja poole aastane, kui Kihnus esimest korda Optimisti roolisin,” rääkis Umb. “Isa kutsus Pärnust kaks purjetajatüdrukut saarele ja nii me seal koos õe Marjaliisaga oma esimese merekogemuse saime. Edasi hakkasime harjutama Pärnus. Mina jõudsin regulaarsete treeninguteni paari aasta pärast, küll purjetasin aeg-ajalt oma lõbuks. Merega olin juba varem sõber, sest Kihnus elades käisime tihti koos isaga kala püüdmas.”
Teie õde Marjaliisa võitis 1999. aasta talvel Ice Optimistil Euroopa kulla ja tuli aasta hiljem suvisel Optimistil Euroopa hõbedale. Mida oli temalt õppida?
Edu pant on eelkõige tugev kodune konkurents. Mul vedas, et sain kaks ja pool aastat vanema õega treenides ja võisteldes kogu aeg midagi õppida ja tänu sellele arenesin üpris kiiresti.
Jääpurjetamisega sain ruttu sinasõbraks, sest suvise purjetamise taust aitas juba mõne treeningu järel asjale pihta saada.