“Ise populaarse kohviku omanik, ahistavat rahamuret ei tohiks tal ju olla ja … postiljoniks?”

Piia Puudersell pole ühelgi varahommikul ­tabanud end mõttelt, et paneb postiljoniameti ­maha, kuigi ei tee seda tööd pisku kuu­tasu pärast. Foto: Mailiis Ollino

Maailma parim amet. Vähemalt nii arvab Piia Puudersell, noor ettevõtlik naine, kolme lapse ema, kes kõigile oma tuttavatele ja perelegi sügisel oota­matult teatas, et hakkab tööle lehekandjana.

“See pole võimalik!” hüüatanud üks. “Ise populaarse kohviku omanik, ahistavat rahamuret ei tohiks tal ju olla ja … postiljoniks?”

Teine nentinud, kulmud jahmatusest juuksepiiril, et enam pole kahtlustki: see tüdruk on kiiksuga.

“Mul ongi mingi kiiks,” soostub Piia oma lähedaste üllatust meenutades. “Näiteks: ma tunnen kogu aeg vajadust kellegi tuju rõõmsamaks muuta, midagi kinkida. Ma lihtsalt pean kas või müksama või võhivõõrale rõõmsalt “Tere hommikust!” hüüdma, kui märkan, et see on tusane, väsinud või mures.” Ja seda Piia hommikuti vaikses, inimhõredas ja unises Pärnus ajalehti laiali kandes teebki, kui keegi juhtub nii varasel ajal tänaval toimetavat lehekandjat trehvama. Hõikab: “Tere hommikust!”