Lagle Parek: Kõige tähtsam ei ole maine rikkus

Lagle Parek meenutas, et pidas jõule nii lapsena Siberis kui hiljem vangilaagris. Foto: Marko Saarm / Sakala

Meie kokkusaamise eel mainis Lagle Parek, et noortega kohtumisel, mis ära jäi, pidi ta rääkima ideedest, mis väärivad jagamist. See pani teda mõtlema, mis on tema silmis praegu meie riigis kõige tähtsam.

Mõtlete kogu aeg kaasa sellele, mis Eestis toimub?

Mingil määral, jah.

Võiks arvata, et kloostris olles ei jää elu väljaspool enam ette. Kas teie puhul ei pea see paika?

Ei. See klooster on mulle saatuse kingitus. Muud midagi. Pirita kloostri taastamise alguses oli ­väga põnev. Minu siseministriaeg oli üks aasta (1992–1993, toim). Ma ei olnud enam minister, aga olin asjaajamisel abiks, kui kloostrit taastati. Birgitiinide ordu ülema ema Teklaga saime suurteks sõpradeks.

Orduülem pakkus mulle võimalust minna Inglismaa kloostrisse inglise keelt õppima. Olin seal kolm kuud. Seal oli väga ­kena ema Teresa, kes saadeti siia kloostrit üles ehitama. See kõik mõjus mulle niiviisi, et mul tekkis vaimustus ja ma teatasin, et tahan kloostrisse. Pool aastat kandsin nunnaks saamist mõttes. Käisin kloostrites mitmel pool maailmas.