Lapse palve, mida jõulutaat eales ei unusta

FOTO: Andres G. Adamson

Maitu kutsutakse jõuluvanaks isegi suvel. Just nii mõjub ta halli pea ja sama tooni habemega, mida mees hoiabki parajalt pika, et jõulude aegu punakuueks käies ei peaks vale­habet kandma. Tänavune on 45. aasta taadiks käia. “Laste imeline jõuluootus on palju muutunud, kippudes uppuma hullusesse: mida kallim kink, ­seda parem. Isiklikult pean õigeks ­panust hingele, et kingil oleks osa lapse emotsionaalses arengus, unistustes ja lootustes,” leiab Mait.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

“Oi kui paljusid kodusid olen külastanud!” meenutab Mait. “Olen olnud heldinud, kui lapsed salme loevad ja siiralt jõuluimesse usuvad. Kui tullakse põlvele ja uuritakse, kas olen põhjapõtradega sõitnud või mida ma seal ülal tähtede juures näen. Kui pereliikmed on üksteisele ­aega kinkinud, ollakse kui armsas vanas muinasjutus. Mina ühes nendega. Kahjuks väheneb see idüll iga aastaga, ometi vajavad inimesed oma ellu imelist aega, eriti selliste hallide ilmadega. Me kõik vajame muinasjutte.”

Maidul on kahju, kui jõuluvana on kutsutud ajapiiranguga ja vaid meelelahutuse sissejuhatuseks, misjärel algab see tõeline jõuluõhtu: pakkide lahtiharutamine, ahhetamine, lapse ja ülejäänud pereliikmete silmist rõõmu püüdmine, et kuidas ­kallis kink mõjub. Täna­päeval on igal inimesel ju õigus teha mida iganes. Ometi pole jõulud mõeldud jõukusega uhkeldamiseks, vaid ajaliku ja ajatu üle mõtisklemiseks, rohkem meie hingele.

Tagasi üles