Toomas Sildmäe: Kõik oleme õnnelikud, kui Tänak võidab, aga kui mina teenin ühe lisamiljoni, on see kindlasti varastatud

Toomas Sildmäed seovad Pärnumaaga Rannahotell ja Audru ringrada. Foto: Tairo Lutter

Kohtume Toomas Sildmäega Tallinnas Pärnu maantee 22 Finest grupi maja ees, mis 18 aastat kestnud arendamise järel kerkis tänavu kohale, kus kunagi asus kurikuulus Kawe kelder, mida kasutati kinnipidamiskohana nii Nõukogude kui Saksa okupatsiooni ajal.

See fakt on Sildmäele, kellele meeldivad kõneka ajalooga vanad asjad, väga oluline. Temagi kabinet selle moodsa hoone kolmandal korrusel annab tunnistust ajaloo- ja kunstihuvist: kõigil seintel leidub Wiiralti loomingut. “Näe, presidendi pilt on ka siin üleval,” osutab vestluskaaslane kabinetiseinal rippuvale “Kaameli peale”.

Lõpetasite Tartu ülikooli majandusteaduskonna 1980. aastal cum laude ja pärast seda asusite kohe riigitööle.

Jah, minu esimene töökoht oli pika nimega: NSV Liidu väliskaubanduse ministeeriumi voliniku valitsus Eesti NSV ministrite nõukogu juures. Alustasin ­referendina ja kuue aasta pärast sai minust voliniku asetäitja, mis oli ministri asetäitja tase. Tollal oli see noorele mehele päris ennekuulmatu karjäär. Minu edusammudele aitas kaasa hea inglise keel, mis tollal veel äriringkondades ­väga levinud oskus ei olnud. Lugesin raamatukogus kõikvõimalikku perioodikat, mis inglise keeles kättesaadav oli, nagu näiteks Scientific American, National Geographic ja muud silma­ringi avardavad väljaanded.

Nii et huvi väliskaubanduse vastu oli teil algusest peale, ehkki kapitalistlikku majandust siis meil ülikoolis veel ei õpetatud.

Arvan, et ma ei tundnud huvi niivõrd välismaa värviliste asjade vastu, pigem tahtsin näha, mis seal teisel pool metsa toimub. Mis majanduse õppimisse puutub, olin selgeks saanud selle ühe poole, aga huvi teise poole vastu oli olemas. Millalgi tuli otsustada, kuidas edasi. Kuna riigikord hakkas 1980ndate lõpul juba toetama väliskapitali ­sissetulekut, olin üks, kes sellele kaasa aitama asus.

Esimeste ühisettevõtete nagu EKE Sadolini ja Finest Hotel Groupi alusdokumendid on kõik minu osalusel valminud. Viimasena nimetatu loodi Tallinna hotellikoondise baasil. Kuna kõik varuosad ja paljud muud materjalid oli vaja osta valuuta eest, mõtlesime koondise tolleaegse juhataja Andres Eesmaaga välja, et teeme ühest hotellist nii-öelda valuutamasina, millega rublade eest siseturu heaks töötavat teist hotelli elus hoida. Esimene neist oli siis Palace ja teine Olümpia. Kui sul näiteks Kone lift rikki läks, ega siis rublade eest sellele ühtki juppi osta saanud. Loodud ühisettevõttest kuulus 51 protsenti Tallinna hotellikoondisele, mille omanik oli Tallinna linn ehk Eesti riik ehk Nõukogude Liit ja mille süda oli Palace. Ülejäänud 49 protsenti kuulus kolmele Soome ettevõttele. Töötasin algul kahe ­koha peal: hommikul kaks tundi ajasin peadirektorina Finesti hotelligrupi asju, vahepeal seitse tundi ministeeriumis ja õhtul jälle Finestis, kuni lõplikult sinna kolisin. Paljud sõbrad olid küll murelikud, et kuidas ma niimoodi nõukogude võimule selja julgen pöörata.