Urmas Hännile: Progressi keerdkäigud pole kõigile mõista

Pärnu linnal on palju põllumaad ja seetõttu on põllumajanduslik tegevus linnas iseenesestmõistetav.

FOTO: Urmas Luik

Avastus, et haldusreformiga suisa Tallinnast suuremaks kasvatatud linnad ajavad hobusedki naerma, võtab ennastki keeletuks. Seda enam, et selline narrus teostus sundkorras. Täpsemalt öeldes kihutas alamaid tolatembule haldusreformi seadus, mille riigikogu 56 reformierakondlasest, sotsiaaldemokraadist ja isamaalasest liiget 2016. aasta juunis heaks kiitsid ja president Toomas Hendrik Ilves nädal hiljem välja kuulutas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kuigi riigihalduse minister Janek Mäggi tõdes hiljuti, et inetu on uutjaid tagantjärele hurjutada uisapäise talitamise pärast, teeb valitsuse liikme mõtteavaldus nõutuks. Ometi oli tunamullu näha, et ettevõtmine kipub äparduma: natukenegi liitaoskaja võis kerge vaevaga välja rehkendada plaanitava pentsiku lõpu.

Selle, et seadusesse kirjutatud sätte “haldusreformi eesmärgi saavutamiseks tuleb haldusterritoriaalse korralduse muutmisel eelistada kohaliku omavalitsuse üksuste moodustamist, kus elab vähemalt 11 000 elanikku” järgimine annab anekdootliku resultaadi. Tulemuse, millest johtuvalt Eesti haldusjaotuse üle irvitati juba kahe aasta eest ja seda tehakse praegugi, sest Narva-Jõesuu, Haapsalu, Paide ja Pärnu linn on pindalalt pealinnast suuremad.

Tagasi üles