Paljusid šokeerisid sügisesed kajastused suvepealinna süstimispesadest. Oli neidki, kes teatasid, et neile pole kodu lähedal vedelevad süstlad ega uitavad narkomaanid midagi uut.
Üks paikadest, kus vedeles ohtrasti nii värske kui hüübinud verega süstlaid ja nõelu, asub Pärnu südalinnas Kesklinna silla juures võpsikus. Rägastiku varju oli asetatud madrats, kus selitades said sõltlased nõela veeni torgata ning jõesuuet ja maalilist, purjekaist tulvil jahisadamat silmitsedes keset vaikelu uima jääda.
Linnavalitsus reageeris kiiresti. Juba Pärnu Postimehe kajastusele järgnenud hommikul tõmbasid heakorratöölised linnavalitsuse tellimusel saed üürgama ja võtsid narkopesa looduslikud seinad maha.
Kohalikud politseinikud nentisid toona selleteemalises usutluses, et nähtavasti otsivad sõltlased järgmise varjatud paiga, kus tungi rahuldada. Kindel on seegi, et see polnud Pärnus ainus niisugune süstimispesa.
Siinsed valdkonnaga kokku puutuvad politseinikud tõdesid sedagi, et narkomaaniaga heidelda on sama mis võidelda tuuleveskitega: tegemist on suuresti meditsiinilise probleemiga. Teisalt, võrreldes näiteks Harjumaa ja Ida-Virumaaga pole Pärnumaal probleem hull.
Lääne prefekt Kaido Kõplas märkis paar päeva enne aasta lõppu, et narkosüütegude arv on maakonnas mullusega võrreldes kasvanud ja eelkõige seetõttu, et politsei on nende avastamiseks varasemast veel rohkem panustanud. Tema väitel on korrakaitsjad tänavu kokku puutunud sellegagi, et inimesed, kellele on välja kirjutatud psühhotroopne ravim, on asunud seda hoopis edasi müüma.