2018: suur poliitika väikeste ­inimeste eludega

Vene eriteenistuse kaaperdatud Ukraina kahuripaadid Nikopol ja Berdjansk Krimmis. Foto: Sergei Malgavko/Reuters

Lõppenud aastat vahetute eelkäijatega võrreldes võiks seda pidada Skripalide ja Khashoggi aastaks, sest ootamatult tuntuks saanud suure poliitika ohvrite nimed olid kuude kaupa miljonite inimeste huulil ja nendega tehakse maailmapoliitikat edasi. Ka aasta lõpul USAs kehtestatud viimaste Venemaa-vastaste sanktsioonide seletuskiri ütleb, et see on vastus Skripalide – isa ja tütre mürgitamiskatsele. Kõik kokkuvõtted ajakirjanike käekäigust läinud aastal aga algasid Jamal Khashoggi erakordselt jälgi tapmise mainimisega.

Mõlemad kuriteod pandi toime nii-öelda võõral territooriumil ja mõlemal juhul kinnitas uurimine, et käsk tappa tuli kõige kõrgemalt tasemelt. Esimesel juhul jäi otsustaja kaugus meie naaberriigi võimutipust täpsustamata, teisel juhul süüdistati avalikult Saudi Araabia kroonprintsi, ent ega’s sellest midagi muutunud: mees surus mõni nädal hiljem rahulikult ülejäänud maailma vägevate kätt ja istus nendega sama laua taga. Kuna tegu on ühe mõjukama riigi (USA ja Hiina järel ning Venemaa ees kolmas relvadele kulutaja!) 33aastase troonipärijaga, tuleb harjuda tema jäämisega poliitikasse kauaks.

Tegelikult ei kehti harjumuslikud reeglid enam mainituist märksa tähtsamate ametiisikute suhteski.

Ilmselt mäletavad paljud maailma julgeolekupoliitikas suurt rolli mängiva Interpoli juhi ootamatut kadumist. Alles kümme päeva hiljem teatati Pekingist, et kuna too oli Hiina kodanik ja olla ilmnenud tema varasemad patud, toimetati mees salaja kodumaale ja pandi vangi.