Õppeköök kergitab saladuskatte: mida pannakse vorsti sisse?

Ahjusoe vorst näeb pisut teistsugune välja. Pärast jahtumist, kui rasv hangub, jääb pind marmorjas.

FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees

Kesk- ja vanemaealised, kes lapsepõlves seakamara- ja karvalisandiga vorsti süües said sellise trauma, et tänini ei võta vorsti suu sissegi, peaksid aktsiaseltsi Veikand juhi Andrus Sontsi sõnade järgi teadma, et halva kvaliteedi taga olid peale niru tooraine kehvad tootmisseadmed. Ent tänapäevalgi, kui toore on hea ja siga puhastatakse enne toidu valmistamist viimseni, kukub vorst välja nagu saepuru, kui hakklihamasina terad on nürid.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Veikandi tehnoloog Anita Koik, kes kunagi andis Õisus kutsekooli õpilastele lihatöötlemise tunde, õpetas sealgi esimese asjana, et kõikvõimalikud lõiketerad peavad vahedad olema. Noa õige teritamine käib nii, et tera tuleb terituspulga suhtes hoida 30kraadise nurga all. Muidu vehid ja vehid, aga nuga teravaks ei lähe. Kindlam on kasutada rullikutega teritajat, mis hoiab tera ise sobivas asendis.

Põhjus, miks Lõuna-Eesti Mikitamäe jahimees Aare Poolak enne jahihooaja lõppu, piltlikult öeldes põder kaenlas, sammud Pärnusse Veikandisse seadis, on siinne pisike, aga suurtööstust imiteeriv õppeköök, kus ta osales suitsuvorsti valmistamise koolitusel.

Tagasi üles