Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
/nginx/o/2019/01/04/11696355t1h5417.jpg)
“Oi, kui hirmus!” olid nelja-aastase Simo esimesed sõnad, kui Pärnu Apollo kinos esimest korda näidatud „Lotte ja kadunud lohed” jõudis lõputiitriteni. Väike hirmuvärin läbistas multifilmi kestel ilmselt ka poisi kõrval istunud viiest Geidit, sest enne seansi lõppu pidas ta paremaks ema sülle pugeda.
Mis seal siis hirmsat oli?
Simo: Hirmus oli seal, kus nad lohede juurde läksid.
Seal korstnas?
Simo: Jah.