Tõruhull ja kraakleja pasknäär

Karl Adami
, loodusfotograaf
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pasknäär on vanaroosa sulestikuga vareslane, kel sulgedel meie trikoloorgi.
Pasknäär on vanaroosa sulestikuga vareslane, kel sulgedel meie trikoloorgi. Foto: Karl Adami

Mõnel päeval kumiseb metsas võimutsev vaikus suisa kõrvus, kuni kogu laas võpatab pasknääri läbilõikavate kraaksatuste järel. Kuigi enamasti kraaksuvad nad põhjusega – lähedale tulnud röövlinnu või omavaheliste tülide tõttu –, tundub mulle, et vahel on vaja plats väikelindudest puhtaks teha ja toit endale krahmata. Enamgi: pasknäärid jäljendavad oskuslikult hiireviud, osalt on see mõeldud enesekaitseks. Selle häälega on nad mindki mõnikord ära petnud.

Pasknäär, keda viisakamalt võib kutsuda metsnääriks, on vanaroosa sulestikuga vareslane, kel sulgedel meie trikoloorgi. Pasknäär on segatoiduline, püüdes sügise viimaseid konni, süües putukaid ja raipeid, nokkides seemneid. Eriline huvi tärkab tal sügisel pruunikate tõrude vastu ja nendega täidab ta enne hallasid enda sahvrid. Kraaklejatest pasknäärid peidavad tõrud metsaavarustesse: juurte alla, tüvedesse, sambla embusse. Mõni ­tõru aga ununeb samblateki alla.

Osa pasknääridest rändab meilt minema ja teine osa läbi, kuid põhja poolt tuleb talviti neid Eesti metsadesse juurdegi.
Osa pasknääridest rändab meilt minema ja teine osa läbi, kuid põhja poolt tuleb talviti neid Eesti metsadesse juurdegi. Foto: Karl Adami

Märksõnad

Tagasi üles