Pühapäeval jõuab kringliga lõpule nii Läti-Poola arhitektuurinäitus kui filmifestival

Kaader filmist “Liivi laulud”.

FOTO: Kuvatõmmis filmist

Käesoleva nädalaga lõpevad Pärnu uue kunsti muuseumis Läti ja Poola Vabariigi 100. aastapäeva pidustused. Filmifestivali “Marmormees ja Milda” raames linastuvad veel Läti kultuuri- ja ajalugu tutvustavad dokumentaalfilmid ja linnarahvas on kutsutud pühapäeval toimuvale festivalide lõputuurile.

“Poola-Läti 100” arhitektuurinäitus “Kunst ehitada vee ja valgusega” ja filmifestival “Marmormees ja Milda” lõpevad pühapäeval näitusetuuriga. “Kuna jaanuaris inimesed väga väljas ei käi, kutsumegi linnarahvast näitusega tutvuma ja festivali lõpu puhul kringlit sööma,” ütles näituse ja festivali korraldaja Mark Soosaar.

“Meil on plaanis arhitektuurinäitust kasvatada edasi juba selle aasta teises pooles, lisades siia Leedu, Eesti ja Soome nüüdisarhitektuuri tippe ja algatades noortele mõeldud arhitektuurilaagri "Tagasi puu otsa!",” rääkis näituse ja festivali korraldaja Mark Soosaar edasistest plaanidest.

Ka filmifestivali viimasel nädalal on kavas iga päev Poola ja Läti kultuuri tutvustav dokumentaalfilm.

Festivali lõputuuri kava 13. jaanuaril:

12–13 näituse vaatamine, mis koosneb fotodest ja kümnest videost ja nõuab süvenemiseks vähemalt tunni.

13–13.45 dialoog “Arhitekt kohtab arhitekti” Läti ja Eesti arhitektide ja linnaplaneerijate vahel.

13.45–14 rahvusvaheliselt tunnustatud videokunstniku Radek Kurzaj lühifilmid Poola arhitektuurist.

Vestlused arhitektide vahel jätkuvad muuseumi kohvikus. Oma osalemisest on teatanud Pärnu linnaarhitekt Henri Eessalu ja mitmed tuntud Pärnu ehituskunstnikud. 

14–16 “Krzysztof Penderecki, rajad labürindis”, Anna Schmidti dokumentaalfilm geniaalsest Poola heliloojast.

Kell 16 “Liivi laulud”, Andris Slapinši dokumentaalfilm liivlastest.

Kell 16.30 “Milda”, Mark Soosaare dokumentaal Läti skulptori Karlis Zale loodud samanimelisest vabadussambast.

Järgneb arutelu Eesti ja Läti monumentaalkunstist, kus võrreldakse teistei hulgas ka nii Eesti kui Läti vabadussambaid.

Läti ja Poola dokumentaalfilmid 9.–13. jaanuaril UKMis:

9. jaanuaril näitadakse filmi “Katõn”, mis räägib Saksamaa ja Nõukogude Liidu sissetungist Poolasse 1939. aasta septembris, mil Punaarmee vangistas ja tappis Katõni küla lähedal metsas ligemale 20 000 Poola ohvitseri. Need mehed olid Poola vaimne ja sõjaväeline eliit.
Katõni tähendus Poola ühiskonnale oli aga veel laiem. Kogu teise maailmasõja järgse aja kuni NLi lagunemiseni oli Katõni tragöödia sotsialismibloki tabuteema. Massimõrva eitas NL lõpuni, süüdistades selles natslikku Saksamaad. Kuid poolakatele oli tõde teada. Katõn sai valedele ehitatud ühiskonna sümboliks.
10. jaanuaril võib vaadata Ilona Bruveri filmi “Haavatud ratsanik” Riia vabadussamba ja vennaskalmistu autorist skulptor Karlis Zalest. Lugu põhineb küll faktidel kujuri elust ja vabadussamba ehitamise dokumentidest, kuid samal ajal annab hea ülevaate poliitilistest ja sotsiaalsetest tagamaadest monumendi loomise ajal. 1935. aastal püstitatud monumendi tipul seisab pronksist naisekuju, keda lätlased hellitavalt Mildaks kutsuvad. Ta hoiab ülestõstetud käte vahel kolme kuldset tähte, mis sümboliseerivad kolme Läti piirkonda: Latgalet, Kurzemet ja Vidzemet. Monumendi alumises osa skulptuuri- ja reljeefigrupid kujutavad aga Läti kultuuri ja ajaloo teemalisi stseene. 
Kui NL okupeeris 1940. aastal Läti, taheti monumenti lammutada, kuid seda siiski ei tehtud. Riias sündinud nõukogude skulptorit Vera Muhhinat on peetud mälestussamba päästjaks, kuna tema arvates oli sellel kõrge kunstiline väärtus. Nõukogude propagandistid püüdsid muuta samba sümboolset tähendust rahva silmis kommunistlikku ideoloogiasse sobivamaks, kuid see jäi siiski avalikkusele Läti rahvusliku iseseisvuse märgiks.
12. jaanuaril linastub Kristine Briede ja Audrius Stonyse dokumentaalfilm „Ajasillad” Balti riikide tõsielufilmi uuest lainest ja selle väljapaistvamatest esindajatest. 1960. aastatel, kui Prantsuse kinokunstis võimutses cinéma vérité, puhkes õitsele Balti dokumentalistika. Raudse eesriide varjus laveeriva laine ühisnimetajaks kujunes argielu poeesia.
Mängides pildi, metafooride ja tähendustega andis see põlvkond dokumentalistikale uue, hoopis vabama hingamise, mis erines kardinaalselt seniste nõukogude propagandast pakatavate ringvaadete kuivast ametlikkusest. Film käsitleb lähemalt Herz Franki, Uldis Braunsi, Ivars Seleckise, Aivars Freimanise, Robertas Verba, Henrikas Šablevičiuse ja eestlastest Andres Söödi ja Mark Soosaare loomingut. 
Filmi maailma esilinastus toimus Karlovy Vary festivalil möödunud suvel, linateos on valminud Läti, Leedu ja Eesti kineastide koostöös ja pälvis 2018.  aasta parima Läti dokumentaalfilmi tiitli.
13. jaanuaril näidatakse lõppakordina Andris Slapinši poeetilist vaatefilmi “Liivi laulud” Kuramaa rannikult, kus elab üks väga visa rahvas. Nii visa, et pärast katku ja põhjasõda, pärast kaht maailmasõda mahub ikkagi veel ühe puu alla ära! Sedasi kirjeldab liivlasi filmi saatetekst, mille autor on Aivars Freimanis, tuntud Läti filmilooja ja Andris Slapinši kauaaegne kolleeg Riia kinostuudiost. Filmis on jäädvustatud mitu liivikeelset laulu, neist legendaarseim on Katrina Krasone esituses kõlav Normandia rahvalaul, millele eestlased on oma versiooni välja mõelnud.
Samuti näeb Mark Soosaare uut dokki “Milda”, kus kuuleb, kuidas lätlastel õnnestus skulptor Karlis Zale loodud vabadussammas ja Riia vennaskalmistu läbi mitme okupatsiooni säilitada ja millist sõnumit kannavad need tänapäeval.

Tagasi üles