Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
/nginx/o/2019/01/09/11704165t1h240a.jpg)
Mõistagi pole ennekuulmatu, et inimene, kes on jõudnud elatustasemelt nii kaugele, soetamaks endale auto, mõnikord unustab, et on pääsenud vahepeal keskklassi või natuke rahakamate vaeste sekka ega tulnudki seekord jalgsi, jalgratta, tõukekelgu või mistahes rohelisi ja tervislikke eluviise tutvustaval moel linna asju ajama. Seda enam, et linnakassat ja tasuliste eraparklate haldajate kukrut on harjunud täitma veel paljud niisugused inimesed, kelle kõrvu on paitanud meeldiv rehvivuhin juba aastaid või lausa aastakümneid.
On ju palju neid, kellele autosõit on vaata et suurim inimõigus. Eriti nüüdisajal, mil nähakse kurja vaeva, et autostumist vähendada. Seda iseäranis linnade südameis, mida kõikjal Euroopas peetakse aina rohkem ennekõike kergliiklejate pärusmaaks.