
Mõistagi pole ennekuulmatu, et inimene, kes on jõudnud elatustasemelt nii kaugele, soetamaks endale auto, mõnikord unustab, et on pääsenud vahepeal keskklassi või natuke rahakamate vaeste sekka ega tulnudki seekord jalgsi, jalgratta, tõukekelgu või mistahes rohelisi ja tervislikke eluviise tutvustaval moel linna asju ajama. Seda enam, et linnakassat ja tasuliste eraparklate haldajate kukrut on harjunud täitma veel paljud niisugused inimesed, kelle kõrvu on paitanud meeldiv rehvivuhin juba aastaid või lausa aastakümneid.