Pärnu hiphopi grupp EPT: Kakelda annab vägivallata

Kasper Koodi ja Janno Kekkonen viljelevad sõpradega vanakooli hiphoppi, mille kaudu väljendavad elu ilusaid ja valusaid hetki, andes ruumi tsensuurivabale eneseväljendusele. Foto: Lilli Tölp

Lihtsust, toorust (tuleneb ingliskeelsest sõnast „raw“), tsensuurivabadust, otsekohesust, tuttavat ja elulist, vendlust ja küpsust, kunsti ja tehnikat – seda kõike leiab Pärnu vana Postimaja hoone teiselt korruselt: kahe toaga stuudiost või iselaadi Alice’i imedemaalt, kus kõrvad on kikkis, silmad säravad ja ideed lendavad. Nelja seina vahele jääb maailmavalu. Teinekord on viha niivõrd suur, et jänesekapsast või vikerkaarest ei laula. Ruumi on 16 värsirida.

Kui tuppa siseneja pilku püüab kanepilehega palakat, siis tunniajase vestluse järel muutub see tähtsusetuks kujunduselemendiks. Miks? Sest tõeline lugu ilmutab end muus, sealhulgas kahe mehe mõtisklustes ja ausates väljaütlemistes.

Kasper Koodi ja Janno Kekkonen on pealtnäha täiesti tavalised mehed. Päeval käivad nad tööl, mille lõppedes ehk kiruvad, õhtul aga mõtlevad, miks peavad just nemad kodus kartuleid koorima. Ent viis, kuidas frustratsioon endast välja saada, on kõike muud kui füüsiline.

Vastus on hiphop ja räpp: üks ürgsemaid väljendusvorme, mis tugineb rütmile ja sõnumile. Vendadega – sest endi sõnutsi on nende side tugevam kui sõpradel – ehk ansambliga EPT hingatakse ühes, kuigi riime laovad kuus. Tulemuseks on vanakooli boombap: žanr, mis sündis Ameerika idarannikul 1990. aastatel ehk samal ajal, kui mehed lapsepõlve nautisid.

Hiphop on protestimuuska nagu punkki, saades alguse piirkondadest, kus madal elatustase. Sestap rohkem kuritegevust. „Sul oli kaks varianti: kas lähed ja lased kellegi maha või suunad viha ja pinged muusikasse ja sõnadesse,“ tõdes Kekkonen. Mingilt maalt hakati kaklema sõnadega. Probleemid lahendati riimides.