Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/28/7647619t1he2e9.jpg)
/nginx/o/2019/01/15/11716775t1h6e9e.jpg)
Teise maailmasõja lõppedes loodeti Euroopas, et see kümneid miljoneid inimelusid nõudnud aadrilaskmine jääb Vanas Maailmas viimaseks. Uue sõja takistamiseks võeti ette palju. Loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, asutati Euroopa Liit, NATO – ikka selleks, et relvatärina asemel saaksid inimesed isekeskis jutud sirgeks rääkida ja heidutuspoliitika takistaks suurtel väiksematele natti karata. Eestigi on eelloetletud organisatsioonide liige ja kõik peaks justkui jonksus olema. Õnnetuseks nii ei ole. Vähemalt riigi sees. Meediast kostab pidevat tulistamist, provokatsioone, sõimu ja ähvardamist.
Seik, et Indrek Tarand Toompeal “ajaloolise jalahoobi” tagumikku sai, on taunitav. Samal ajal on taunitav võõrale kihutuskoosolekule esinema kippumine. Igatahes said mõlemad seda, mida soovisid.