Pärnu surfarid kasutavad libedust ära

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Treener Eleri Birk sai talispordipisiku jääpurjetajast isalt, kelle käe all surfigi selgeks õppis.
Treener Eleri Birk sai talispordipisiku jääpurjetajast isalt, kelle käe all surfigi selgeks õppis. Foto: Erakogu

Kui täheldame linnatänavatel neid, kes püüavad jääl tasakaalu hoida, kõndides pingviinilikult ja tibusammul, pööratakse rannas praegune ilm oskuslikult enda kasuks. Mehed ja naised, peas kiiver ja seljas kaitsmed, püüavad Pärnu rannas tuult ja liiguvad selle rütmis. Niisamuti võib neid märgata külmunud järvedel ja lumistel põldudel, kus jää teeb hoopis heameelt, andes võimaluse talisurfiks.

Grupp pärnakaid, kes suvel liugleb vees ja püüab päikest, kasutab meie kliima pakutut ära talvelgi. Nii on neil veelaudade asemel lohetades suusad, lumelaud või uisud. Purjelauaga sõites aga uisu- või suusakelk. Samuti kaitsmed, sest jää on kukkudes ohtlikum kui suvine merevesi.

“Kõrvaltvaatajale võib talisurf tunduda mõistmatu, kuid ahvatleva spordialana. Meile endile on see aga elustiil, pidev enese proovilepanek, ääretu nauding ja lõputu võitlus,” tunnistab Aloha veespordikooli peatreener Eleri Birk, kelle jutu järgi lisandub huvilisi iga aastaga järjest rohkem. Talvel olevat lihtsam surfi esimesed sammud selgeks õppida.

Birgi isa oli omal ajal tubli jääpurjetaja, kes õpetas tütrelegi surfi selgeks. Pisiku saigi ta sealt. “Surfamine õpetab mulle hetkes elamist: sest tol momendil oled loodusega kahekesi. Ja iga kord on absoluutselt erinev,” tunneb Birk.

Pärnakast harrastajaid on praegu kokku ligikaudu 70 ehk sama punt, kes suvel kohtub rannaliival. Kõige noorem surfar on 14aastane, vanim aga 60aastane. Pärnu surfiklubi eestvedaja Tony Schneider tõdeb, et talisurf ei eelda suurt füüsilist jõudu. Sestap ei tohiks ebakindlus ja hirm proovimist takistada.

Tagasi üles