Levin Rist – kogu elu raudteel

Kui fotograafiga elupõlise raudteelase ja vedurijuhi Levin Risti juurde jõuame, on mehest näha vaid saapatallad. Lüheldane Levin on pugenud oma truu valge Žiguli armatuurlaua alla ja asjatab seal midagi. Üks tuli ei põlevat, viga tuleb üles leida, aga külalised kõigepealt.

Levinist on leht varemgi kirjutanud seoses tema abielujuubelitega, kuid seekord tõi mind tema juurde tõik, et mees on detsembri algul suletud Lelle–Pärnu raudteelõigu eakaaslane. “Noneh, minu isa oli raudtee ehitusel brigadir ja töötas Lelle–Pärnu lõigul. Ehitus algas 1925 ja eks isa korraldanud emale üllatuse, tegi mindki valmis, sest sündisin 1926. aasta septembris. Kui raudtee Pärnusse jõudis, olin juba paariaastane,” pajatab Levin albumit lauale seades. Isa oli tal kõva raudteelane ja Eesti ehitas hoolega, pealegi maksti hästi. Nii kulgeski poja rada perepea jälgedes: kogu Levini poisipõlv möödus raudteel. Iklas elamise ajal sündis talle vend, kes aga poolteiseaastaselt kanti Treimani surnuaiale. Õde ongi veel jäänud.