/nginx/o/2011/11/25/851756t1ha90e.jpg)
Täna tähistab Eesti kodanikupäeva. Just sel päeval 1918. aastal määratles Maanõukogu inimesed, kellele laienevad Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Sisuliselt oli tegu Eesti esimese kodakondsusseadusega, mille põhimõtetele tugineb kodakondsuspoliitika praeguseni.
Kodanikuks olemine kätkeb kaht poolt. Esiteks kodanikuks olemist juriidilises mõistes, mis annab inimesele õigusi, pannes vastukaaluks kohustuse järgida riigi seadusi. Teisalt tähendab kodanikuks olemine inimese aktiivset kaasarääkimist riigi arengus ja panustamist oma elukeskkonna paremaks ja turvalisemaks muutmisesse.
Ükski riik ei ole kohustatud andma välismaalastele oma kodakondsust ja ükski välismaalane pole kohustatud Eesti kodakondsust taotlema. Eesti kodakondsus on privileeg, millega kaasneb riigi ja inimese vaheline eriline usaldussuhe.
Eesti kodakondsuspoliitika eeldab, et inimene teeb teadliku valiku, meil ei nähta ette välismaalastele automaatselt kodakondsuse andmist.
Määratlemata kodakondsus
Inimesed, kes ei ole enda kodakondsust määratlenud, jäävad ilma mitmest õigusest nii Eestis kui Euroopa Liidus. Näiteks võimaldab Eesti kodakondsus reisida viisavabalt, õppida tasuta või madalama õppemaksuga ning töötada Eesti riigiametites või tööloata kõikjal ELis. Samuti annab kodakondsus võimaluse osaleda aktiivselt oma kodumaa ühiskonnaelus.
Eestis kehtiva elamisõiguse või -loa alusel elavate määratlemata kodakondsusega inimeste arv langes tänavu aprillis alla 100 000.
Vahetult pärast taasiseseisvumist moodustasid määratlemata kodakondsusega inimesed Eesti rahvastikust üle 30 protsendi. 20 aasta jooksul on nende hulk pidevalt kahanenud, moodustades nüüd seitse protsenti elanikest.
Riigile on oluline, et siin elavad välismaalased sooviksid siduda oma tuleviku Eestiga ja taotleda kodakondsust. Julgeoleku kindlustamiseks ja elanike sidususe tagamiseks peab määratlemata kodakondsusega inimeste arv olema võimalikult väike.
Kodakondsus seob inimese ja riigi
Oluline roll on määratlemata kodakondsusega lapsevanematel, kellest kaks kolmandikku taotlevad oma siin sündinud lastele Eesti kodakondsust. Kui vanemad näevad oma lapse tulevikku Eestiga seotult, on tähtis, et nad taotleksid oma lapsele Eesti kodakondsust enne lapse 15aastaseks saamist, sest pärast nõuab see lapselt lisatingimuste täitmist. Otsus lapse õigusliku seisundi suhtes – kas taotleda talle Eestis elamiseks Eesti kodakondsust või elamisluba? – tuleb vanematel teha enne lapse aastaseks saamist.
Tõin alguses välja kodanikuks olemise kaks aspekti. Peale juriidilise mõtte on oluline inimese enda kodanikutunne, võimalus ja vastutus kujundada Eesti tulevikku ning osaleda ühiskonnas tähtsate küsimuste otsustamisel. Teisisõnu: ise otsustada enda ja oma lähedaste käekäigu üle.
Nüüdisaegset demokraatlikku ühiskonda kujundavad paljuski vabatahtlikud, kellele läheb ümbritsev korda ja kes on valmis oma aega ja energiat millegi loomiseks või parandamiseks jagama. Aktiivseid inimesi innustab nende enda tahe. Vabatahtlust ei saa luua, selle aluseks on ja jääb inimeste oma algatus ja soov.
Vabatahtlikku innustab vaba tahe
Siseministrina olen uhke, et sisejulgeolekus tegutseb märkimisväärne hulk vabatahtlikke. Eestis on praegu ligikaudu 1500 abipolitseinikku. Priitahtlikke päästjaid on umbes 1100. Nende arvude taga seisavad teotahtelised mehed ja naised.
Riiklikke päästekomandosid on meil 81 ja riigiga päästetöölepingu sõlminud vabatahtlikke komandosid 85. Sel aastal toimus oluline muutus, kus vabatahtlike komandode arv ületas esimest korda riiklike komandode arvu. Kogu päästetöö teenusest moodustavad vabatahtlikud 36 protsenti. Mitmes välisriigis katavad vabatahtlikud päästjad päästealast umbes 75–90 protsenti. Näiteks Soomes, aga ka Šveitsis, mis on rikka riigi võrdkuju.
Eesti inimesele võivad need arvud tunduda mõistetamatud, sest nõukogudeaegsest päästetööde korraldusest tulenevalt oleme harjunud, et päästeteenus on riigi ülesanne. Kuid meilgi on juba kasvanud turvalisusesse panustavate kogukonna liikmete arv, mis lähiaastatel suureneb veel.
Vabatahtlust ei saa tekitada käsu korras. Riik saab luua tingimused, et vabatahtlikel oleks võimalik senisest veel enam turvalise elukeskkonna loomisele kaasa aidata.
Vabatahtlikkuse kaudu luuakse nii sotsiaalset kindlustunnet kui kogukonnakeskset enesekontrolli. Vabatahtlusele tugineb mitu liikumist, näiteks Kaitseliit, “Teeme ära!”, samuti paljud muud keskkonnakaitset ja kohalikku elu arendavad tegevused.
Kõik need on kogukonna toimimiseks vajalikud. Usun, et läheb vaid mõni aasta, kui iga võimeka kodaniku auasi on osaleda endale sobivas vabatahtlikus tegevuses.