Esimene puusepp - suur kirjurähn

Mõlemad sugupooled trummeldavad keskmiselt kuni kümme lööki poole sekundi jooksul. Foto: Karl Adami

Rajad, mis mind pea iga päev kaunitesse Vändra ümbruse okaspuumetsadesse viivad, kulgevad mööda mitmest sepikojast. Ühed asuvad kõrguvatel, surnud männilattidel, teised vanadel kuusekändudel või hoopis haavatüügastel. Märtsi lõpuks võib kodade ümbruses kohata käbikuhilaid. Kui käbisaak on hea, näeb mõnel talvisel päeval kindla peale ära ka sepikoja omaniku – suur-kirju­rähni.

Suur-kirjurähn oli esimene puusepp, keda tundma õppisin. Meil ­pesitsevatest rähnlastest on ta vaieldamatult levinuim ja tuntuim, keda loetaksegi rähni musternäidiseks. Oma punase sabaaluse, kontrastselt musta selja ja valgete laikudega jääb ta alati silma, eriti värvivaesel ajal. Käbirohketel aastatel polegi harvad juhtumised, kus ühele jämedale oksale satub mitu rähni ja enamjaolt lõpeb lugu kemplemisega. Rähnid ajavad tiivad laiali, et näidata, kes on kõige võimsam. Mõistagi tuleb sissetungijal lõpuks taanduda.