Urmas Hännile: “Sind armastan ma järjest...”

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kuni püsib emakeel, seni elab isamaa.
Kuni püsib emakeel, seni elab isamaa. Foto: Urmas Luik

Kuulutada 2019. aasta eesti keele aastaks ja kui üks mees hoogtöö korras emakeelt väärtustada on hüva ettevõtmine. Seda isegi olukorras, kui osundada 2017. aastast pärineva keeleseisundi uuringu aruannet, kus “eesti keelel on riiklik staatus ja ELi ametliku keele staatus” ja “eesti keele maine on valdavalt hea, paljud mitte-eesti ema- ja/või kodukeelega inimesed soovivad eesti keelt õppida”.

Samal ajal ei maksa unustada, et, “Eesti keelevaldkonna arengukava 2018–2027” eelnõule toetudes elas meie riigis 2016. aasta alguses eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi 883 707, kes moodustasid 68 protsenti kõigist elanikest. Ääremärkus: eestlaste arv oli selleks ajaks võrreldes 1990. aastaga kahanenud 6,3 protsenti.

Natuke roosilisemaks teeb olukorra küll teadmine, et peale isamaal elavate eestlaste on laias ilmas veel hinnanguliselt 150 000 – 200 000 ulgueestlast, nii et kokku tuleb meid kasin miljon salakeele rääkijat. Sellise kena keelendi leidis president Kersti Kaljulaid oma uusaastatervituses eesti keele kõnelejate kohta.

Märksõnad

Tagasi üles