Kalev Vilgats: Linnapea eeskuju

Äsjane tasuta graniitsõelmete tarne erinevatesse linnaosadesse näitas linnavõimu hoolitsust, et kodanikud talvise libedusega ennast vigaseks ei kukuks. Foto: Urmas Luik

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius näitas hiljuti kiiduväärt eeskuju. Ta astus kunagise maavalitsuse ja polikliinikuhoone meeldivast eraldatusest otse rahva hulka, et uurida, kuidas tema alamate käsi talvel lume ja libedaga käib. Visanud paar peotäit päevalilleseemneid Vanas pargis oodanud partidele ja asotsiaalidele, läks linnapea ringkäigule. Tegi korraliku matka Raekülast Vallikääruni, et hinnata libedustõrje kvaliteeti. Üldiselt jäi meer nähtuga rahule, aga silmas oma teekonnal puudusigi. Õhetavail palgeil värskest õhust naasnuna kutsus ta oma ette Pärnu Haldusteenuste ja SOL Balticsi kümnikud ja tõi lagedale märgatud vajakajäämised. Noomitavad tammusid jalalt jalale ja näppisid rinnale surutud kaabut. Epistli järel lubati, et edaspidi ei tule talv Pärnusse enam kunagi ootamatult. Sulailmast, vihmast ja muudest aastaaegadest rääkimata.

Just isiklik algatus, probleemide ja linlaste kaebustega kohapeal ja sügavuti tutvumine on see, mida oodatakse linnapealt. Muide, Kosenkranius on oma eelkäijate vääriline õpilane.

Kaasaegsed on mälestustes kirjutanud, kuidas legendaarne linnapea Oscar Alexander Brackmann tavatses hommikul enne raekotta minekut teha ringkäigu oma käega kasvama pandud Rannapargis. Ta olevat jalgteedelt üles korjanud viimasegi oksarao, hoolikalt pooleks murdnud ja ülekuue taskusse pistnud – äkki läheb vaja.