Lapsepõlv Pärnus ehk Ühe linna 29 lugu
Näitus "Tritsud, tukikas ja Miki Hiir. Lapsepõlv Pärnus"

Sindi lasteaia kasvataja Aino Viik mudilastega aastal 1955.

FOTO: Erakogu

On kesktalv, väljas käre pakane. Ema otsib kapist sukkpüksid, need punased ja õrna triibuga, kerib sõrmede vahele ja topib lapse jalad neisse. Seejärel tõmbab ta tüdrukul üle pea valge maika, surudes särgisaba sukkpükstesse. Villased sokid, veel üks pluus, fliiskampsun ja alles siis aeg astuda kombekasse. Enne veel tuleb pähe tõmmata müts ja pista sõrmed käpikutesse: sellistesse, mille vasak ja parem käsi on omavahel nööriga ühendatud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Riietunud põnn haarab voodilt nuku, lehvitab elektronmängul tetrist mängivale vennale ja võtab koridorist Soome kelgu. Tema sihtkoht on Pärnu Munamägi, kust mitukümmend lustilist juba kilgete saatel kelgul alla laseb.

Polnud Facebooki ega mobiiltelefoni. Olid tõukekelk ja kohaliku tänava semud. Ei olnud “Angry Birdsi”, vaid “Musta notsu” kaardimäng. Ei olnud Playstationit, vaid päriselu: kuidas poistega kinno hiilida?

Tagasi üles