Lapsepõlv Pärnus ehk Ühe linna 29 lugu

Laura Vadam
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sindi lasteaia kasvataja Aino Viik mudilastega aastal 1955.
Sindi lasteaia kasvataja Aino Viik mudilastega aastal 1955. Foto: Erakogu

On kesktalv, väljas käre pakane. Ema otsib kapist sukkpüksid, need punased ja õrna triibuga, kerib sõrmede vahele ja topib lapse jalad neisse. Seejärel tõmbab ta tüdrukul üle pea valge maika, surudes särgisaba sukkpükstesse. Villased sokid, veel üks pluus, fliiskampsun ja alles siis aeg astuda kombekasse. Enne veel tuleb pähe tõmmata müts ja pista sõrmed käpikutesse: sellistesse, mille vasak ja parem käsi on omavahel nööriga ühendatud.

Riietunud põnn haarab voodilt nuku, lehvitab elektronmängul tetrist mängivale vennale ja võtab koridorist Soome kelgu. Tema sihtkoht on Pärnu Munamägi, kust mitukümmend lustilist juba kilgete saatel kelgul alla laseb.

Polnud Facebooki ega mobiiltelefoni. Olid tõukekelk ja kohaliku tänava semud. Ei olnud “Angry Birdsi”, vaid “Musta notsu” kaardimäng. Ei olnud Playstationit, vaid päriselu: kuidas poistega kinno hiilida?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles