Trummar Siim Arusaar peidab Londonis trummid põõsasse
Kuidas Londonis artiste kasvatatakse?

Trummarina kannab ta vahel kaasas kümneid kotte. Aeg-ajalt peidab need taksojuhi eest põõsasse.

FOTO: Erakogu

Kell on kümme õhtul. Inglismaa pealinna Londoni vihmastel ja pimedatel tänavatel sagivad sajad pidulised, otsides kas pubi või klubi. Sindi poiss, 23aastane lavajuht Siim Arusaar kuuleb aga kontserdipaiga omanikult, et nende korraldatud üritus peaks nüüd lõppema. Arusaar ei mõista. „Kas peaesineja ei pidanud alustama kell 22.20?“ mõtleb ta endamisi. Kuskil, ühes suhtlusliini etappidest, oli error. Tegemist oli arusaamatusega.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ent Arusaar, kes vastutab bändide eest, peab kiiresti reageerima, hinge kinni hoides uurib ta, kas poisid on nõus varem alustama ja etteaste pikkust kärpima.

Südaööl kutsub eestlane endale takso. Peidab trummikomplekti põõsa taha, sest enamik sohvreid seda nähes ei rõõmusta. Nii on ta mõelnud välja süsteemi: viskab paar nalja ja räägib ilmast nagu brittidel ikka kombeks, et tõsta juhi tuju. Alles siis tõstab muusikariistad enesekindlalt pagasiruumi. Plaan toimib.

rusaar istub autosse, kus teda tervitab pika habemega moslem Mohhamed. Noormees mäletab seda ööd eredalt. Õues oli pime ja kõhe. Järsku kiirendas Mohhamed nii, et sõitis punase tulega üle ristmike. Seejärel hakkas juht karjuma: „Kümme, üheksa, kaheksa...!“ Arusaar mõtles: kas nüüd ongi kõik ja nii ma surengi?

Sealkandis räägitakse terrorirünnakutest rohkem kui meil Eestis. Eks selleks ole põhjustki. Ent Mohhamed karjus täiest kõrist hoopis kraade, mis öö tulles nullile lähenesid. Juht soovis nõnda kaassõitjat naerutada. Siit õppetund: ära eelda halvimat. Isegi muusikatööstuse metropolis Londonis, kus kestab pidev olelusvõitlus. Eelduste ja eelarvamuse kohaselt jäävad ellu vaid tugevad ja ilusad.

Tagasi üles