“Kas me lahutada ei saa?” küsib mõnigi vallaelanik

Maateede olukorraga oleks vaja tõsiselt tegelda, aga poliitikutel on praegu teised mured. Foto: Urmas Luik

Läksin külavanemate arupidamisel erakondade valimiseelsele väitlusele “Mis saab Eesti maaelust pärast valimisi” küllaltki kahtlevana, sest loosunglikke lubadusi pressib 3. märtsi eel uksest ja aknast sisse. Debatt kujunes vastu ootusi asjalikuks, sest minister Kadri Simsoni ning parlamendi liikmete Urmas Kruuse ja Artur Talviku kõrval olid püünel nii-öelda õpipoisid, maavanema kogemusega ajakirjanik Igor Taro, taluliidu kauaaegne juht Kaul Nurm, põllumajanduskonsulent Merry Aart, erametsaliidu nõustaja, Saarde vallavolikogu esimees Kadri-Aija Viik ning Tori vallavanem Lauri Luur. Kõik oma erakonna esindajad, kuid maainimestele ei lähe üldiselt korda, millise partei pilet kellelgi on taskus, sest meest-naist valitakse tema tegude, mitte programmilise sõnastuse järgi.

Teema hakkas hargnema teede kohati väga halvast seisust, mis on maaelu valus konnasilm. Peaministri parteilase Simsoni jutu järgi kuulub riigile 455 kilomeetrit kruusateid, mida pidi sõidab vähemalt 100 autot ööpäevas, sellised maanteed saavad mustkatte vähemalt nelja aastaga.

Selle jutu peale hoidis otse Arest kohale kihutanud Luur ontliku koolipoisina kätt püsti, kuni sõnajärg talle anti. Maalast pahandab 100 auto piir, millest allapoole vaadaku külainimesed, kuidas hakkama saavad. Number ei saa olla seadustatud standard, kuid vallajuhina kogeb Luur maanteeameti asumist ringkaitsesse, sest neil on ­arvutuspõhine mudel. Aga kui külas tegutseb selle standardile mittevastava riigitee lõpus ettevõtja, kes annab kohalikele tööd, võtab osa küla- ja jahi­seltsi tegevusest, tal on lapsed, tänu kellele püsib kodulähedane koolgi, võib tal saada siiber suvel tolmavast, vihmaga porisest ja talvel halvasti hooldatud kruusateest ning ta pakib asjad ja läheb.