Sirje Niitra: Ajakirjanikud poliitikas?

Kui ajakirjanik tunneb, et peab minema poliitikasse, siis ta kandideerib valimistel sõltumata lugejate arvamusest. Foto: Urmas Luik

Miks peetakse ajakirjaniku poliitikasse suundumist kummaliseks või isegi keelatud tegevuseks? Kas näiteks arst või õppejõud teeb oma tööd sellest hetkest kuidagi halvemini, kui ta ennast mõne erakonnaga seob? Minu enda näitel: kuidas mõjutab see, et ma kandideerin, mõnd minu persooni- või ettevõtluslugu? Seda enam, et ma pole ühegi väljaande palgal, vaid teen oma tööd vabakutselisena. Aga ei, mul ei lubata valimisperioodil kirjutada. Samal ajal võib mõni teine ajakirjanik, kes tunneb suurt sümpaatiat näiteks EKRE vastu, olla märksa enam kallutatud ja on seda kogu aeg – olgu siis valimiseelne või -järgne aeg.

Kandideerin Eesti 200 ridades seepärast, et mulle meeldivad selle põhimõtted ja see, et sinna pole kutsutud peibutusparte, vaid tegu on valdavalt haritud ja ennast juba tõestanud inimestega, kes ei pruugi kõigest kõike teada, aga on kindlasti kompetentsed alal, mida esindavad. Ja ka selle pärast, et see erakond vaatab ühest valimistsüklist kaugemale.

Poliitilised eelistusedki on igaühel olemas, muidu me ju valimistele ei läheks.
Sirje Niitra, vabakutseline ajakirjanik, Eesti 200 kandidaat