Ettevõtlus nakatab noori kui viirus

Artur Kreitsberg ei ­tunne enam vangla ruumides kõhedust, olenemata sellest, et maja on sünge minevikuga. Foto: Karoliine Aus

Selmet viriseda, kuidas Pärnus midagi teha ei ole, asus 25aastane Artur Kreitsberg tegudele ja asutas siia põgenemistoad. 30. eluaastaks soovib ta rajada veel neli meelelahutuslikku ettevõtet. Põhjus, miks Kreitsberg on püsima jäänud just Pärnusse, peitub siinses hubasuses ja võimaluses kohata tuttavaid kas või poesabas. “Siin on kodune, parem kui kusagil mujal,” kiidab ta kodulinna.

Millised olid esimesed sammud, kui põgenemistoa loomise mõte tuli?

Kui tuli mõte, et tahaks põgenemistuba Pärnusse teha, hakkasime otsima põnevaid pindu. Vangla oli müügis olnud ­juba kaheksa aastat, seega hakkasime selle pinna saamiseks AS Riigi Kinnisvaraga läbirääkimisi pidama, aga tulutult.

Alustasime siis hoopis Maist, saime seal asja käima ja kui vangla erakätesse läks, võttis selle uus omanik meiega kohe ühendust.

Kes veel kuulus põgenemis­tubade asutamise punti?

Minu õpetaja Pärnumaa kutsehariduskeskusest, ta rääkis seal tootmisest ja ettevõtlusest üleüldiselt. Ükskord läksin pärast tundi tema juurde ja palusin, et ta õpetaks mind raha teenima ja eri asju tegema. Nüüdseks olemegi juba kolm aastat partnerid olnud.