Professor Karl Pajusalu: Keelte segamist ei tohiks endale lubada

Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu on pärit Pärnust.

FOTO: Margus Ansu

Tartus sadava lörtsi eest ülikooli peahoone kõrval Jakobi 2 majja varjununa avan ukse, mille kõrval on silt: “Karl Pajusalu, professor”. Temalt on äsja ilmunud “Eesti Vabariik 100” juubelisarjas raamat, aga see ei ole meie kohtumise põhjus. Põhjus on selles, et eesti keele ajaloo ja murrete professor akadeemik Karl Pajusalu on pärit Pärnust põlisest meremeeste suguvõsast ja tema lapsepõlve- ja kooliaastate meenutused seostuvad mere ja laevadega, aga ka suvedega Tahkurannas, kus hargnevad emapoolse, Jürgensoni suguvõsa juured.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Vanaisa Hans Pajusalu (Pajomann) meremeheametit jätkas poeg Paul, kelle kolmest lapsest vanim, Kalev, sõitis tüürimehe ja kaptenina merd. Noorem poeg Karl ja tütar Lii valisid oma tee nii, et ühel meremehel on kaks õppejõust last, üks Tartus, teine Tallinnas. Aga mereliin on veres nooremal pojalgi, sest sadamalinnades kannavad jalad teda nagu iseeenesest laevu uudistama.

Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi neljanda korruse koridor on hiirvaikne. Kusagil siin toimub nõupidamine, millel kõneleb instituudi juhataja professor Renate Pajusalu, Karl Pajusalu keeleteadlasest abikaasa. Meie aeg on piiratud arupidamise lõppemisega. Jutukaaslase terekäsi on tugev ega anna aimu, et just see käsi mõjutaski tema edasisi valikuid.

Miks teid meri ei tõmmanud?

Üks põhjusi oli selles, et mind huvitas juba lapsena rohkem kirjandus, aga teine põhjus: olen käeliselt kohmakas, tugevalt vasakukäeline. See on geneetiline, meremehest vanaisa olevat ka olnud vasakukäeline. Lasteaiast visati mind välja, sest ma ei osanud panna supilusikat parema käega suu juurde, aga tol ajal, 1960ndatel, ei tohtinud laps vasaku käega süüa. Nii on mul lasteaed tänase päevani lõpetamata.

Tagasi üles