Video ja galerii: igal kelgukoeral on oma välimusele või iseloomule vastav nimi
/nginx/o/2018/10/16/11502840t1h9cb2.jpg)
2. veebruar 2019, 0:01
Kelgukoerad jookseksid meeleldi poolsada kilomeetrit jutti, sest esimeste kilomeetritega saavad nad alles hoo sisse.
FOTO: Mailiis Ollino
Väiksena tundus lumisel talvel kõige kihvtim just kelgutada, eriti veel, kui sai mugavalt lösutada ja ilma nautida, samal ajal kui lapsevanem visalt kelku tiris. Võib ju arvata, et suureks kasvamisega kaob see privileeg. Õnneks ei. Näiteks kuuleb nii mõneski Tori kodus õhtusöögi taustaks rõõmsaid tänuulge, mida jõevesi sinna Võlli külast Põldoja talust kannab.
Ulgumine ja kelgutamine on omavahel seoses, sest Torist paar kilomeetrit edasi elab perekond Reppo 24 koeraga, kes rakendis agaralt võiduajamistel osalevad. Äsja naasis pereisa Ain ühes hoolealustega Venemaalt võistlustelt, kus vaatajaid oli pea 4000, pronksmedaliga. Üle kümne aasta jooksul on koertega toodud mitme riiuli jagu karikaid, medaleid ja diplomeid.
