/nginx/o/2019/02/01/11758612t1hd775.jpg)
Kui aastal 1967 kõlas vanavanemate elutoas grammofonimuusika, aastal 1985 soetasid ema-isa esimesed CD-plaadid ja 2000ndatel tõmbas vanem vend laulud pisikesse MP3-mängijasse, siis kaasaegsed pistavad kõrvaklapid viimase aja mobiiltelefoni, kuulates lemmiklugusid kas või metsas kännul istudes.
Muusika ei ole enam defitsiit, mis žanrilt ja koguselt limiteeritud. Kui Vene ajal oli tavalises majapidamises keskmiselt paarkümmend vinüüli, on tarbijal praegu ligipääs tuhandetele lugudele ja plaatidele. Ja vaid mõne sõrmepuudutuse või kliki kaugusel. Kodust lahkumata.
Kuulaja on ajastu peegeldus. Tollal ei olnud valikut. Ent nüüd, mil tarbija võimalused on suuremad kui kunagi varem, tekib tahes-tahtmata arutelu: millist tehnilist vidinat ja formaati eelistada?
Apollo Grupi digikauba-, filmi- ja muusikaosakonna tootejuht Marco Väljari tõdeb, et aastatega on täheldatud muusika müügi ja eri helikandjate eelistuse muutust. Kuna tehnoloogia areneb niivõrd kiiresti, liigub müük üha digitaalsemaks. “Paljud artistid, just noorema kuulajaskonnaga artistid, ei pea füüsilist albumit enam vajalikuks,” avaldas Väljari.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)