Tellijale
Riiulil 3000 vinüüli ja kolmes toas kokku üheksa grammofoni, üks õueski
2. veebruar 2019, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui aastal 1967 kõlas vanavanemate elutoas grammofonimuusika, aastal 1985 soetasid ema-isa esimesed CD-plaadid ja 2000ndatel tõmbas vanem vend laulud pisikesse MP3-mängijasse, siis kaasaegsed pistavad kõrvaklapid viimase aja mobiiltelefoni, kuulates lemmiklugusid kas või metsas kännul istudes.
Muusika ei ole enam defitsiit, mis žanrilt ja koguselt limiteeritud. Kui Vene ajal oli tavalises majapidamises keskmiselt paarkümmend vinüüli, on tarbijal praegu ligipääs tuhandetele lugudele ja plaatidele. Ja vaid mõne sõrmepuudutuse või kliki kaugusel. Kodust lahkumata.
Kuulaja on ajastu peegeldus. Tollal ei olnud valikut. Ent nüüd, mil tarbija võimalused on suuremad kui kunagi varem, tekib tahes-tahtmata arutelu: millist tehnilist vidinat ja formaati eelistada?
Apollo Grupi digikauba-, filmi- ja muusikaosakonna tootejuht Marco Väljari tõdeb, et aastatega on täheldatud muusika müügi ja eri helikandjate eelistuse muutust. Kuna tehnoloogia areneb niivõrd kiiresti, liigub müük üha digitaalsemaks. “Paljud artistid, just noorema kuulajaskonnaga artistid, ei pea füüsilist albumit enam vajalikuks,” avaldas Väljari.