Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2019/02/05/11767275t1hb377.jpg)
Kui Jõõpre kooli emakeeleõpetaja Helle Kirsi küsis õpilastelt, kas vanemad kodus raamatuid loevaid, vastas üks noormees seepeale: “Ema ainult loeb, tal pole aega meile süüagi teha.” Klassikaaslane aga vastukaaluks: “Meil pole kodus ühtki raamatut. Isa ütles, et see on mõttetu aja- ja raharaiskamine.” Kolmas õpilane polevat ühtki raamatut lugenud. “Vaieldagu mulle vastu, kuid usun, et põhikooliõpilasel tulevad klassiruumi kaasa kodused hoiakud,” avaldas arvamust Kirsi.
Noortel on üha raskem eristada kirja- ja kõnekeelseid väljendeid. Kuna ühiskond on pidevas arengus, muutub selle tulemusel keel. 20 aastat tagasi ei näinud kirjapildis sõnu nagu “e-valimised”, “veebimajutus”, “sotsiaalmeedia”, “kroksid”, “putinism”, “filter”, “laikima”. Mullu sai õigekeelsussõnaraamat täiendust sõnadega “burks” ja “diip”.
Eesti keele instituudi teadlaste andmetel jõuavad uued sõnad üldkeelde mõne kitsa eriala või subkultuuri keelekasutuse nišist selle sageda kasutuse tõttu. Uued erialad, tehnoloogia ja IT areng, ka poliitika, majandus, ühiskonnaelu, harrastused ja vaimne praktika toovad endaga sadu väljendeid.