Südamesulataja, kes püsib elus tänu metsale

Talveks vahetab orav punaka, Hiiu- ja Saaremaal musta kasuka hallikaspruuni talvevammuse vastu. Tema ­kõrvu ehivad siis karvapintslid. Foto: Karl Adami

Mida rohkem metsas liikuda, seda tugevamini kinnistub teadmine, et see on midagi enamat kui pelgalt puud. See on kooslus, mis koondab teadaolevalt 10 000 liiki, kuid oletatavasti on neid poole rohkem. Metsa peavad koduks nii taimed, seened, putukad, lülijalgsed, samblikud, vetikad, linnud ja imetajad. Viimaste seas on kindlasti üks tuntumaid metsaelanikke käbikuningas orav, kes oma välimusega sulatab paljude südame.

Talveks vahetab ta punaka, Hiiu- ja Saaremaal musta kasuka hallikaspruuni talvevammuse vastu. Pähklipureja kõrvu ehivad siis karvapintslid ning märkamata ei jää kindlasti pikk kohev saba ega pikad vurrud. Kohev saba on tähtis tasakaaluorgan, kuid mängib rolli orava kehakeeleski.

Seda vilgast ja kohati isegi tormakat pisiimetajat on paljud kindlasti kohanud linnaparkides, kus ta laseb end segamatult jälgida, kuid tema põliskodu asub siiski metsas. Julgen enda kokkupuudete põhjal öelda, et metsaoravad on ettevaatlikumad ja metsa sattunud kahejalgseid jälgivad nad enamasti kuuseokste varjus. Ärevil ja erutunud orav kädistab, trambib jalgadega, virutab esikäppadega vastu puutüve või väljendab meelehärmi pika sabaga.