Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/15/5048177t1h796c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/06/11769868t1h6b4e.jpg)
Katrin Pauksoni töö on kuriteo ohvrite igakülgne toetamine ja seda on ta teinud 2004. aastast, kui riiklik ohvriabi loodi. Pauksoni põhitöökoht on Kuressaares, ent Pärnus juhib ta lepitusmenetlusi ja asendab aeg-ajalt siinset töötajat. Praegugi, enne kui uus inimene 11. veebruarist ametisse asub.
Mida tunnevad inimesed, keda on löödud või muul viisil väärkoheldud?
Väga paljud on öelnud, et löömine ei olegi nii hirmus kui vaimne vägivald: pidev mõnitamine, alandamine, näägutamine, riidlemine, karjumine. Ööd läbi, igal pool, igal ajal. Nad (ohvrid S. M.) tunnevadki ennast süüdi, et on koledad, ei tule millegagi toime, kõik teised on paremad.
Mis veel hirmsam, et isegi kui on vägivallatsejast aastaid juba lahus oldud, võib-olla uus peregi loodud, minevik ei unune, vaid jääb aastateks inimest kummitama.
Üks naine ei julgenud palju aastaid avalikus kohas silmi tõsta, käis silmad maas kogu aeg. Endine mees oli iga kord vägivaldne, kui naine kellegi poole vaatas. Vähe sellest, naine sai peksa ka siis, kui keegi tema poole vaatas.