Julija Mõnnakmäe: Ükski rituaal mind ei aita, oluline on see, mis ma ise teen väljakul

Julija Mõnnakmäe on lõpetanud Tallinna ülikooli riigiteaduste eriala ja on tulevikus huvitatud erialasest tööst. Eriti huvitab teda rahvusvaheliste suhete valdkond. Foto: Mailiis Ollino

Ühena põhitegijatest kirjutas naiskonna kapten Julija Mõnnakmäe hiljuti peatüki meie spordiajalukku, kui Eesti võrkpallinaiskond tagas esimest korda pääsu Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Selle kõrval on iseäranis huvitav tõik, et paar aastat tagasi käis Mõnnakmäe treeningute kõrvalt stjuardessikoolitusel ja mõlgutas seejärel lausa mõtet võrkpallurikarjäär jätta ja selles ametis tööle hakata.

Stjuardessikoolitusel?

Jah. See oli alles hiljuti, umbes kaks aastat tagasi, enne Poolasse minekut. Kui mängisin Kohilas, siis kahe trenni vahel käisingi seal koolitusel. Ega ma saanud seda klubile alguses öelda, aga ma nii väga tahtsin sinna minna.

Pärast seda ma isegi mõtlesin, kas jään võrkpalli juurde või lähen stjuardessiks. Mulle tõesti väga meeldis see, aga tuli mingi valik teha. Valisin võrkpalli.

Kas olete pidanud spordi pärast milestki loobuma?

Sel hetkel, kui sa otsustad, et tahad spordis kaugemale jõuda, tulebki loobuda paljudest tavalisena tunduvatest asjadest, nagu näiteks üritused: noorena sünnipäevad ja klassiekskursioonid. Trenn on siis prioriteet, kõik muu teisejärguline. Mõningaid asju, mida ma võib-olla tahaksin teha, lihtsalt ei saa. Välismaal on klubide lepingus isegi kirjas, mida vabal ajal teha ei tohi.