Urmas Hännile: Koolides õpetajaid veel ei sööda

Raeküla põhikoolis õpetajaid lõunaks ei sööda, aga sealse pedagoogi arvates tuleb ausalt rääkida õpetajate inimväärikuse alandamisest ja selles osas midagi ette võtta. Foto: Ants Liigus

Kahes valdkonnas on kõik kõiketeadjad – need on haridus- ja arstiteadus. Selles viimases ei võta ma isegi küpses keskeas inimesena enam sõna, sest olen meditsiini teemal omal ajal ninatarga suupruukimise eest Pärnu perearstikeskuse juhatajalt kurjasti sakkida saanud. Pedagoogikas toimuva kohta on mul siiski veel nipsakust öelda mõndagi.

Eelkõige seda, et me ei ela enam 17. või 18. sajandil, mil valitsenud kartus, kui öelda “susi”, oligi metsaline järgmisel hetkel tare ukse taga, valmis esimest väljujat maha murdma või tegema laudas pudulojuste seas koletumat laastamistööd.

Nii tulid argikeelde tabusõnade asemele peitesõnad elik sutt asendas kriimsilm ehk võsavillem. Nagu oleks verejanuline lambavaras sellest mahendavast ümberütlemisest muutunud taltsaks metsakutsuks.

Ometi oleme tänapäevalgi mõnes mõttes ses mainitud ammuses ajas. Kuidas muidu mõista, et aastal 2019 ei tihata rääkida koolides vohavast vägivallast õpetajate suhtes, vaid kõneldakse häbelikult miskist õpetajate­vastasest kiusamisest.