Tamme-kirjurähn nokitseb vaikselt

Peale parkide ja lehtpuumetsade satub ta talviti aedadesse, kus ta meelsasti inimese pakutavaid rasvapalle või seapekki mekib. Foto: Karl Adami

Aastaid tagasi, mil loodusvaatlustega alustasin, poleks ma isegi ette suutnud kujutada, kuivõrd mitmekülgne on meie pisikese Eesti linnuriik. Ajapikku sai selgemaks, et varblane pole pelgalt varblane ega hall tihane kollase kaasa, vaid hoopis eraldi liik ja halle tihaseid lendab meie metsades ja aedades suisa kahte liiki. Suurim üllatus tabas mind algaja linnuhuvilisena siis, kui puutusin kokku kirjurähnidega, kellest üks on alles hiljuti meie puid taguma asunud.

Kui metsas on kuulda koputamist, tasub uurida, kellega tegu. Enamasti lammutab puud või mõnda käbi meie levinuim puusepp suur-kirjurähn, kuid toidu­otsingul võivad olla muudki ­kirjurähnid, nende seas tamme-kirjurähn.

Tamme-kirjurähnil on nagu suur-kirjurähnil kaks suurt valget õlalaiku ja noore suur-kirjuräh­niga ühtmoodi alati punane pealagi.