NUKU teatri trupijuht Hannele Känd: Kultuuris on "alluv" keeruline sõna

Kui gümnaasiumiõpilasena töötas pärnakas Hannele Känd Endla teatri kohvikus, siis täna peab pealinna NUKU teatris trupijuhi ametit. Foto: Lilli Tölp

Gümnaasiumis otsis Hannele Känd kõikide kõrgkoolide kodulehtedelt üles õppekavad, mis talle sobisid. Üks neist oli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorraldus, mis seadis tingimuseks sooritatud matemaatika riigieksami. “Mina olin otsustanud seda mitte teha vaatamata sellele, et mu ema on matemaatikaõpetaja. Tema ohkas kergendusest,” meenutas praegu 31aastane naine. Ühel päeval tuli ema aga koju rõõmusõnumiga: sellel erialal pole enam nimetatud eksamit tarvis.

Sealt sai alguse Hannele Kännu kultuurist pakatav eluviis. Enda sõnutsi meeldib talle olla kardinatagune niiditõmbaja, et andekaid inimesi esile tõsta ja aidata.

Olete õppinud Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust, töötate NUKU teatris trupijuhina ja samal ajal järgite kindlameelselt põhimõtet „Vabatahtlikkus on elustiil!“. Millal mõistsite, et teile meeldib olla just lava taga ja korraldaja rollis?

Üritusi olen korraldanud väiksest peale. Jälgisin kõrvalt isa (Pärnus tuntud sõnasepp Jaak Känd, L. V.) toimetamist. Nii jäi mulle külge suhtumine „kui on vaja midagi teha, mõtleme välja ja leiame lahenduse“. Festivalide ja eriürituste korraldamise kogemuse sain peamiselt ülikoolis. Krahmasin koolis kõigest kinni. Olin õpilasesinduses ja paljudel festivalidel vabatahtlik. Viljandi folgil olen abiks olnud juba 12 aastat.

Vabatahtlikuna tekib teistmoodi ettekujutus: selline, mida ainult kultuurijuhina ei pruugi saada. Minult küsiti hiljuti, miks ma kultuurikorraldajana üritustel ikka pileteid müün või garderoobis jopesid vastu võtan. Minu arvates on normaalne hoida kätt pulsil, kohtuda külastajatega. Olengi vahel Jazzkaarel garderoobis tööl.