Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/10/16/11502840t1h9cb2.jpg)
/nginx/o/2019/02/14/11788320t1h0ef5.jpg)
Sportlastel on treenerid, kes neid juhendavad. Nad õpetavad, kuidas sooritus õnnestuks paremini, joosta kiiremini ja hüpata kaugemale. Tänu treenerile võib atleet avastada, et temas peitub palju enamat: ressurss, mida ta ise poleks üles leidnud ega rakendanud. Kuid treenerid ei iseloomusta ainult spordimaailma, tööeluski on coach ehk arengunõustaja hinnatud teekaaslane.
“Eesti keeles olen ametlikult koots,” naeris Jaanika Rannula, kelle hapust näost võis välja lugeda, et edasine intervjuu jätkub ingliskeelset ametinimetust kasutades. Rannulal tekkis huvi coaching’u ja selle teenuse pakkumise vastu, olles kolme riigi koolitusjuht suures kosmeetikafirmas. Ühel hetkel, kui koolitusel vaatasid vastu juba viiendat korda samad näod, sai ta aru, et peab olema parem viis, kuidas inimeste tööd tõhustada.